Reede 13

/me istub mõtlikult köögilaua taga ja joob viskit/

Tänane päev algas juba eilse päevaga, kui päevakorras oli lapsearst ja kassiarst. Kopeerin Facebookist:

Kell kaheksa hommikul. Olen mina jumalakeeli lubanud oma kallile lapsele, et saatekirja saamiseks ei tehta talle mitte ühtegi vereproovi. Well, guess again – veeniverd on siiski vaja. Resultaat: perearstikeskuse põrandal on hüsteeriliselt väänlev ja nuttev laps, keda ei suuda lohutada ei mina, arst, ega kolm pereõde. Koostöös saame vere lõpuks siiski kätte.

Kell kaks päeval. Fordil puhastatakse ära kõrvad ja silmad, vaadatakse hambaid ja antakse ussirohtu. Kass rabeleb nagu kass muiste, aga mis on minu ainus mõte?

“Jumal tänatud, et Fordi on 20 kilo kergem, kui Kratt.”

Noh, päev jätkus sellega, et olin mina pannud käima pesumasina ja läinud Prootonit trenni viima, kui helistas paanikas Kratt – ukse taga on naaber, kes ütleb, et tal uputab. Olgu etteruttavalt öeldud, et naabrit senini tabada pole õnnestunud ja tema kodus olev täisealine poeg väidab, et kõik on ok. Igatahes panin ma selle ööpäeva seisnud masina nüüd tööle.

Tanel ei plaaninud ööd kodus veeta, mistõttu oli mul vaja lahendada logistiline perse: kuidas saada Prooton lasteaeda ja jõuda kella kaheksaks ise tööle. Prooton nuias end tööle kaasa, mis põhimõtteliselt on lubatud aga siiski ei kasutaks ma seda võimalust heameelega iganädalaselt aga noh, las siis olla. Vahepeal saatis sõnumi vanaema, et teda homme kodus pole ja ta võtab Krati trennikoti kooli kaasa. Et las Kratt siis tuleb pärast aktust korraks koju ja läheb kodunt trenni. Noh, laps telefoni teel hääljuhtimisel, eks ole.

Tõusen mina siis kenasti kuuskolmkümmend, teen mannaputru, mõlemad lapsed söövad, selline mõnus idüll. Seitse viisteist käsutan Prootoni riietuma, uksest peame välja astuma 7:30.

7:30 teatab Prooton, et tema ei taha minuga tööle kaasa tulla. Tahab oma lasteaeda.

bang-head-against-brick-wall

Hingan, mediteerin. Räägin Prootoni nõusse, et lähme ikka minu tööle, aga tõukerattaga. Kell 8:04 lükkan ratta rattakuuri sisse ja avastan, et üks ema on oma lapsega juba ukse taga. Nunnukas õnneks magab, platseerime magava nunnuka voodisse ja tööpäev algab. Kell 8:30 vaatan ehmatusega kella ja meenub, et pidin kell kaheksa Kratile helistama ja ta uksest välja saatma. Laps võtab õnneks kohe toru ja saab minema.

Kell 11 heliseb telefon.
“Emme, mulle meenus just, et R-l on sünnipäev aga mul on kutse kotis ja kott on kodus!”
“Kas see sünnipäev on täna?”
“Jaa!”

bang-head-against-brick-wall

Täna pidime kohe pärast minu tööpäeva lõppu maale sõitma aga noh, kui sünnipäev siis sünnipäev. Instrueerin last, et ta võtaks vanaema käest trenniasjad, sõidaks koju, otsiks kotist kutse ja saadaks mulle sõnumi infoga, mis kell ja kus olla.

“Aga ma ei taha koju minna! Ma tahtsin raamatukogus olla ja siit otse trenni minna!”
“No aga sünnipäevale tahad minna?”
“Jaa.”
“Siis sa pead koju minema ja kutset vaat…”

Poiss viskab toru hargile, rohkem telefoni ei võta.

bang-head-against-brick-wall

Mõne aja pärast teeb telefon tirlimpsti ja selgub, et kellelgi koolikaaslastest oli kutse kotis olnud. Poiss tahab ikka jääda kooli raamatukokku, lasen tal siis olla. Mind you, kogu see aeg olen ma tegelikult tööl ja tahaks nagu, well, teha tööd. Kell 14 helistan, et käskida trenni minna. Poiss ei võta toru. Ei võta toru ka kell 14:05, ega 14:10 ega 14:15. Küsin Allanilt, helistan vanaemale. Ei midagi. Helistan kooli raamatukokku.

“Ei, mina teda pole küll siin täna näinud.”

bang-head-against-brick-wall

No olgu. Mis mul muud teha on kui oodata ja loota. Kell mingi helistab poiss, et tal on nüüd trenn läbi – kas ta läheb vanaema juurde?
“Miks sinna?”
“No mul on ju kott seal.”
“Ei, sul ei ole kott seal. Sa läksid ju koolist trenni.”
“On küll, ma viisin koti sinna!”

bang-head-against-brick-wall

Mis ma ikka vaidlen eks. Sel hetkel kui ta helistas, et “aga mu kotti ei ole vanaema juures, äkki on koolis” ma juba naersin. Või noh, osa minust naeris. Teine osa minust tahtis viskit juua ja ööseks endale armuke otsida. Viimane kõne teatas et: “Tead emme, mu kotti ikka polnud vanaema juures, see on ju kodus!” Selle peale ütlesin ma “ahah” ja elan nüüd edasi.

Advertisements

Seks ja antidepressandid

See on jälle üks neist teemadest, millest ma mõtlesin algul kirjutada parooli all. Samas oli kõik sellega seonduv mulle ka üllatuseks, nii et äkki pärast minu posti lugemist mõni inimene teab, mis võib juhtuda. Panen igaks juhuks algusesse kirja – antidepressantide, nagu ka kõigi muude rohtudega, on siiski kasulik järgida arsti poolt kirjutatud raviskeemi ja psühhiaatriga konsulteerida. Kuna seksiteema on aga selline… intiimne, siis on vahel sellest keeruline rääkida. Samuti on seks iga inimese jaoks erineva tähtsusega. Aseksuaalsel inimesel võib olla üsna savi, kas orgasmid kaovad ära või ei. Minul ei olnud. Ehk siis alustame algusest: antidepressandid võtsid mult ära võime saada orgasmi.

There, I said it.

Nüüd ütlen midagi veel:

stuff-no-one-told-me-snotm-alex-noriega-79-5742ed261b36a__605

Illustratsioon: Alex Noriega

Oleks mul ära kadunud isu seksi järele, või alanenud libiido või midagi muud sarnast, siis oleks ma selle olukorra üle elanud. Kuna aga seksi ISU säilis ja isegi suurenes, kuid loodetud rahuldust ei saabunud, oli mu peas toimuv päris frustreeriv. Loomulikult rääkisin murest psühhiaatrile, kelle seisukoht oli midagi stiilis “on sul seda orgasmi siis väga vaja?”. Teate, andke andeks, on. Minu tee seksi juurde on olnud väga pikk ja keeruline ja ma õppisin seda tõeliselt nautima alles mõned aastad tagasi. Ja kui su elus on midagi nii head ja olulist, siis ajab üsna närvi, kui sa seda enam nautida ei suuda. Vähemalt ma tean, et ma pole ainuke – siin on üks artikkel, mis sellest kirjutab.

Muidugi seksisin ma edasi ja partnerite küsimuse peale, et miks, kui ma orgasmi ei saa, vastasin, et ma naudin protsessi. Ja ma naudingi, aga midagi oli ikka puudu. Ja noh, proovitud sai igasuguseid erinevaid asju, tehnikaid ja kombinatsioone – tulemit polnud ikkagi. Seega lõpuks otsustasin ma AD-d vahetada ja hakkasin võtma kõige kallimat rohtu, millel väidetavalt see kõrvaltoime puudub. Ja teate mis?

Sittagi ei muutunud. Mis ei ole üllatav, sest tegelikult ei tea keegi veel täpselt, kuidas depressioon aju mõjutab. Selge on ainult see, et seks ja depressioon istuvad samas ajuosas, mistõttu on 70% inimestel, kes antidepressante võtavad, seksuaalfunktsioon mingil määral häiritud. Oh joy.

Natuke ma liialdan, MISKI siiski muutus. Ma sain pika pusimise peale mõne orgasmi, aga see nõudis 10 korda rohkem tööd ja oli 10 korda vähem intensiivne, kui tavaliselt. Ma tean, et paljudel inimestel on orgasmidega probleeme (ei saa, saavad ainult vaginaalselt, saavad ainult ise tehes ja mis iganes) – mina nende hulka ei kuulu. Ja nüüd siis korraga selline jama…

Siiski, kui asi oleks puudutanud ainult orgasmi, oleks ma neid rohtusid südamerahuga edasi võtnud ja nautinud protsessi. Lisaks orgasmide puudumisele hakkas mu meeleolu kõikuma nagu imikul (pmst nägid viimased nädalad välja nii, et ma nutsin, naersin, magasin kahetunniste intervallidega), tekkisid unehäired (ärkad kell neli ja keerutad pöidlaid), ma sügelesin üle terve keha ja noh, deprekas olin ikka ka. Nii et siis seekord läks nii. Praegu olen olnud kaks nädalat rohtudeta, olen elus (!) ja orgasmid on ka tagasi. Samas on endiselt alles mõned depreka sümptomid. Hetkel tundub, et uus töökoht, vähem survet ja bullet journal aitavad. Kui enam ei aita, siis peab jälle rohtudega katsetama hakkama.

Ah, ja seoses uudistega, mis ma eile kuulsin, ei saa jätta ütlemata, et depression lies! See kuradi värdjas valetab nii, et suu suitseb ja vahel me jääme teda uskuma. Kui kellelgi on vaja second opinioni, võite minu käest tulla küsima. Ma ütlen teile, et ta valetab :)

Tädi Siil tegutseb

Tavapäraselt ma tänulikkusega ei hiilga, aga viimastel päevadel tööle minnes ja töölt tulles on küll olnud selline tunne, et aitäh. Aitäh, maailm, et ma seda postitust nägin, sellele vastasin ja saan oma päevad veeta väikseid nunnusid jõmpsikaid kallistades, neile raamatuid lugedes, nendega lauldes ja mängides ja joonistades.

22218635_1577441585609537_6169484227044121950_o

Päev kaks: nunnukas oli ärganud hommikul liiga vara ja jäi mulle lihtsalt mängides sülle magama. Õnneks on meil hetkel vähe lapsi ja ta sai endale privaatse toa :)

Väike miinus on muidugi ka, eile jäime Taneliga koos kell pool kümme magama ja ega ma tänagi vist kauem vastu ei pea. Plaan oli alustada raamatu tõlkimisega, selle asemel olen teki all vedelenud ja kassi kaisutanud ja mõelnud, kas blogida Ühel Teemal või mitte. Õnneks aju täna ei võta.

Üliliberaalse hipi maailmavalu

Vihastasin Ritsiku blogis ühe kommentaari peale, vahutasin sõbrale Facebookis, kirjutasin vastuse ja kustutasin selle jälle ära. Ma annan endast parima, et mu mõtted (mis ujuvad ühiskonnale vastupidises suunas) saaksid sõnastatud nii, et neist ei oleks võimalik välja lugeda vastupidist, ja ikkagi seda tehakse. Ja see teeb haiget, väga. Aga kui “üliliberaalne hipi” on mu silt, las ta siis on.

Nuuskmõmmik arvas selle kohta, et olgu ma siis pealegi hipi – olevat vähem angsti, kui keskmisel karvasel. Turtsatasin selle peale põlglikult (mis juhtus? – angst läks ninna) ja muigasin, et angsti ehk mitte, aga mu teismeea pidesõna s p l i i n on küll mu ellu tagasi jõudnud. Nii tugevalt, nagu ei kunagi varem. Ma arvasin suve algul, et põhi on nüüd käes, aga ei – AD tegi olukorra mitte paremaks, vaid hullemaks. Nii et fakk jee kõik nõuanded sellest, kuidas ravimid kõik korda teevad.

Teevad. Selles mõttes, et mu süütenöör pikenes paarikümne meetri võrra ja mul on motivatsiooni teha asju, mida ma kunagi elus pole teinud AGA selle juures kaotasin ma võime keskenduda ja võime saada orgasmi. Ma sügelen üle terve keha (hirmutasin oma perearsti ära, aga kilpnääre, maks, neerud on korras). Viimased paar nädalat elasin režiimis “nagu beebi” ehk siis nutsin, naersin, magasin tunniste intervallidega. Öösel ärkasin kell neli ja keerutasin pöidlaid, sest keskendumisvõime ju puudus. Lõpuks otsustasin meelevaldselt ravimitega lõpetada ja olen nüüd profülaktilise jälgimise all – suure tõenäosusega keeran kahe nädala pärast ära. Olgu siin siis märk maas, et ma ise teaks ka silma peal hoida.

mina: ma igatsen sind
tema: ma tean
tema: mina sind ka
tema: aga katsu selle kõige juures ikkagi elus püsida, nekrofiilia pole absoluutselt minu teema

Ahjaa, lugu ka.

One more light

Täna oli nii tihe päev, et alles nüüd õhtul kui lapsed voodis oli mahti Taavile küünal põlema panna.

 

Kas kaks aastat hiljem on lihtsam?

Muidugi. See esimeste nädalate valu on ilmselt kõige intensiivsem asi, mis ma üldse olen läbi elanud. Nüüd on lihtsalt need hetkitised mõtted, et oh – oleks Taavi… siin, jah. Aga neid ikka on. Ma ei saa öelda, et neid on iga päev, aga kindlasti mõtlen ma talle rohkem kui kord nädalas.

Oleks ma tol korral poeukse ees teadnud, et see on hüvastijätt on viimane, küllap ma oleks siis öelnud midagi rohkemat, kui meie klassikalise “kui näeme, siis teeme”. Aga ei teadnud ju.

Who cares if one more light goes out in a sky of a million stars?
Well I do.