Iseseisvusega sel lapsel probleeme pole

Prootoni lemmiktegevus maailmas on rattasõit. Mis ajab mul hulluks, sest sellel lapsel puudub täielikult ohutunne. Ehk siis ma olen käinud ja korrutanud nagu mantrat: üle tee üksinda ei sõida, jääd seisma ja ootad mind.

No ja siis eile käisime enne trenni Arsenalis et midagi süüa osta. Prooton pani rattaga ees ajama (meil polnud algul plaani poodi minna, seega polnud ka rattalukku kaasas ja võtsime ratta sisse kaasa), jõudsin talle veel öelda, et enne välisust jää seisma. Vastu kostis: jaa ma tean ma tean.

No ja järgmine hetk kui ma seda last nägin, oli trennikoha ees. Mis tähendab, et ta sõitis ihuüksi (väikest kasvu viieaastane!) 500 meetrit, ületas tiheda liiklusega tänava  suvalisest kohast (nägin silmanurgast veel, kuidas üks buss pidama sai) ja siis ületas veel mitu tänavat, sealhulgas keerulise tiheda liiklusega ristmiku. Mina jooksin järel, aga no püüa sa tuult väljal…

Kui ma ta lõpuks kätte sain, siis tegin ma kõigepealt ära selgitustöö ja siis hakkasin lihtsalt nutma. Et noh, vähemalt jäi ellu. Aga rattaga tänavale ma koos temaga küll enam minna ei taha, ainult gatoriga sabas ilmselt.

Jah, ma olen näidanud videosid autoõnnetustest. Ma olen rääkinud. Ma räägin iga kord üle. Aga ikka tuleb mingi täiesti süüdimatu: “Ups, mul läks meelest ära.”

Kuidas kuradi moodi läheb meelest ära võimalus autorataste all surma saada?

Miks ma igatsen oma lapsi?

Disclaimer: siin kirjutatu ei tähenda, et ma teise mõtteviisiga inimestele kui rongaemadele viitaks. Ei, ma olen kindel, et igaüks teeb nii, nagu tema perele sobib.

Disclaimer nr 2: see, et lapsed on minu elus olulisel kohal, ei tähenda sugugi, et mul poleks mingit oma või isiklikku elu. Pidev rollikonflikt, seda küll.

MrsB ja Tikker puudutasid minu jaoks väga hella kohta. Mina igatsen oma lapsi ja ma ei oskagi seisukohta võtta. Kas see oleks nii, kui ma EI peaks neist üle nädala nädal aega eemal olema? Kui ma oleks nendega 24/7 koos, kas mul siis oleks teisiti? Aga ei ole ja minu reaalsus on see, et nädala pühendan ma lastele ja nädala tööle. Eriti käkk on see, kui mul on tähtajad või sess selle nädala sees, kui mul on lapsed. Nagu praegu. Siis ma lähen füüsiliselt katki mõeldes, et aga me võiks praegu hoopis…. (sisesta x tegevus). Ehk siis põhimõtteliselt on mul depressiivne (lasteta) faas ja maaniline (lastega) faas.

Ma arvan, et asi pole ka selles, nagu ma ei usaldaks oma laste isa. Lihtsalt tema on ka seda tüüpi, et lapsed mängivad omaette ja saavad endaga ise hakkama. Noh, muuseumiöine kõnelus annab sellest ilmselt aimu.

mina: kas sa lastega muuseumiööle lähed?
tema: ei, miks?

Mille peale mina seesmiselt karjuma hakkasin, et mis mõttes miks? ÄKKI ON LAHE? Meil eelmisel aastal Lennusadamas küll oli lahe, seekord oleks võinud siis Paksu Margareetasse minna või Lastekirjanduse Keskusesse või Tervishoiumuuseumisse või Loodusmuuseumisse või… Tallinnas on nii palju avastamist vajavaid kohti ja mina olen täiesti seda meelt, et need karjuvad ja kiuslevad jõnglased võivad küll PRAEGU leida, et kodus niisama üksteise närvide söömine on parem, aga midagi ikka neile külge jääb.

Minu lapsed omaette ei mängi. Ma korra olen väidelnud sel teemal, kas see on kasvatuse küsimus või iseloomus kinni ja kaldun ikka arvama, et see on iseloomus kinni. Arvestades KUI palju olen ma neile öelnud, et oodake nüüd – ma teen selle lõpuni ja siis… oleks nad võinud juba enda ellujäämise huvides avastada, et kahekesi on võimalik koos midagi välja mõelda. Üldse võib öelda et minu lapsed ei mängi… vähemalt mitte klassikalises mõttes nukkudega või rollimänge. Nad ei mängi legodega, see on minu erihobi. Kratile ei meeldi absoluutselt joonistada või värvida, ehk siis variant, et panna neile värviraamat ja pliiatsid ette – nope.

Minu lastele meeldib peamiselt ronida, lõkse ehitada, koomikseid vaadata ja minuga koos maailma asjadest rääkida. (Telekat ma igaks juhuks ei maini, piirangud on peal ja päev otsa ei saa vaadata, aga kui lasta, siis nad ilmselt teeks seda). Kratiga läks elu palju lihtsamaks, kui ta lugema õppis. Prooton on sinnapoole teel. Ega mul sinna midagi parata ei ole, nad lihtsalt on sellised. Ja püksipõlved ja riided ei näita minu meelest emageeni suurust absoluutselt, minu omad ilmselt käiks paremini riides, kui oleks majanduslikke võimalusi või kui ma oskaks paremini käsitööd. St ma nõelun hädapärast midagi kokku küll, aga Pinteresti creative mending jääb minust kaugele. Sõnaga.

Mulle meeldivad lapsed. Alati on perepidudel pisemad pätakad minu ümber kogunenud ja ma olen nendega asju teinud, ega ma muidu ei oleks läinud lapsehoidjaks NELJA lapsega perre (kellest kõik on nüüd täisealised ja on niiskest Kölnist kolinud päikselisse Floridasse). Ja minu meelest pole lastel sellisel kujul, et nad lihtsalt on kuskil ja tegelevad oma asjadega, mitte mingit mõtet. Laste tõttu on mul võimalus oma enda sisemise lapsega koostööd teha – ma absoluutselt JUMALDAN multikaid (täispikki siis, mitte hommikusi kidzone jaburusi), lasteraamatuid ja mänguväljakuid. Nii et koos me käimegi mänguväljakutel, jalgrattaga sõitmas, mängime geopeitust, käime muuseumites, väga palju rohkem tahaks käia teatris (aga on käidud ka) ja sel suvel katsun ma nad mõnda kontserdile ka vedada. Eesti on pilgeni täis rabasid, metsamajasid, igasuguseid tegelusmaid ja ma tahan neid kõiki näha! Ja mul on siiralt vedanud, et mul on elukaaslane, kelle sisemine laps on küll trolli kujuline, aga täiesti aktiivne. Viimati tegi ta Prootonile raketi.

Kindlasti saaks teha rohkem. Ma siiralt imetlen, kuidas Britt meisterdab. Kuidas Mirjam spontaanseid piknikke peab ja ilmselt oma laste peale elu sees häält ei tõsta. Ja Kessu on minu jaoks lihtsalt supernaine. Seda kannatust mul ei ole, et paberist lõigata ja kleepida ja igasuguste “teeme koos süüa” peale tõusevad mul ihukarvad püsti, sest meie kööki lihtsalt ei mahu poolteist inimest, rääkimata kahest. Aga noh, arenguruumi on.

haapsalu

Illustreeriv pilt – Siil Haapsalus mänguväljakul. Juuksed umbes sada päeva pesemata ja seetõttu krunnis, seljas Taneli pusa, sest ise ei taipa ometi riideid kaasa võtta.

Kuidas ma musta kassi ära ehmatasin

Sess.

Sess tähendab:

  1. memsource kodutööd eile õhtuks
  2. tõlkepoeetika analüüsi 7lk teisipäevaks
  3. kolmapäevaks 176 kordamisküsimust pähe ajada ja 350lk raamat läbi lugeda
  4. reedeks toimetaja õpimapp, mille osas ma pole isegi veel kindel mis need on

Millele eelnesid veel n-1 ülesannet, mis ma olen juba ära teinud. Seega olen ma 12h päevas istunud ja tuupinud. Täna aga, täna saabusid lapsed. Kratil vaja kodutöö ära teha. Ja siis vaene Kratt avastab klassikaliselt pühapäeva õhtul kell pool kümme, et tal on tintenpen tühi. No selge, poodi.

Poes istusin tükk aega dilemma ees – kas osta terad, või uus vahend. Terade vastu rääkis see, et mul polnud telefoni kaasas ja ma ei saanud Krati käest küsida, kas tal kest üldse kaasas on ja mis formaati terad sinna sisse käivad. Tegin siis, mis suutsin.

Kodus selgus loomulikult, et olin valed terad ostnud. No mis siis ikka, ratta selga ja poodi ümber vahetama, ega mul ajaga niikuinii midagi targemat peale hakata pole…

… ja kui siis poole tee peale must kass üle tee silkama hakkas, siis ma naersin nii kõva häälega, et kass keeras otsa ringi ja otsustas üle tee mitte minna.

Minu inimesed

Üks teema kratsib juba tükk aega kuklas. Võibolla on see ühiskonnaline probleem, ilmselt pole ma isegi patust päris puhas, aga mind väga väga häirib see, kuidas kõigil on kogu aeg nii kiire, et kokku saada pole aega. Ma võin mitu aastat teha ettepanekuid, et tule külla – tulen külla – lähme välja – lähme jooksma – lähme lastega loomaaeda, aga lõpuks väsin mina ka ära ja tekib tunne, et kui ma ise ei pressi, siis ei juhtu midagi.

Facebookis on umbes sama. Tegin väikese katse ja vaatasin, et kui palju inimesi alustab minuga vestlust, kui ma ise initsiatiivi üles ei näita. Üks. Ja seegi peamiselt praktilistel tööalastel põhjustel.

Jah, ühest küljest on kõik fain – mul on mingisugune pinutäis tuttavaid, kellega ma võin käia siin ja seal. Mul on vähemalt üks hea sõber, kes on minu kõrval olnud eluaeg. Ja Tanel on selline elukaaslane, kelle kohta ma saan täiesti raudkinldalt väita, et me oleme väga head sõbrad. Aga sellist inimest, kellega ma saaks igapäevaseid pisiasju jagada ja kes minuga igas (või peaaegu igas) vaimses mõttes samal tasandil oleks ja kellega saaksid lapsed koos mängida ja kellega saaks veini juua ka rääkida ka mõnest intelligentsemast teemast, seda ei ole. See kadus mul eelmisel aastal ära ja ma pole leidnud asendust, kuigi sundpuhkus mõnest inimesest tõi mu ellu tagasi mõned teised, aga lõpuks ikkagi on kõigil kogu aeg nii kiire.

Ja minul kooli, töö ja kahe lapse kõrvalt ei ole siis kiire või? Ikka on, aga kui keegi tahab spontaanselt kokku saada ja mul just tõesti ei ole taevas alla kukkumas, siis olen ma alati nõus rattale hüppama ja tulema. Ainult, et keegi ei taha.

No võtkem näiteks väike tuhast mägi

Mul ausõna ei ole isegi sõnu selle kohta, mis ma nägin. St jah – droonivideod annavad mõnevõrra ilustatud pildi. Vaadake ise – õhust, jää pealt ja vee alt. Aga alustame hoopis sellest, et täna hommikul sattusin ma blogiringil peale kommentaarile: “Oled sa tähele pannud, et mida depressiivsem ja jaburam blogi, seda põnevam on lugeda?”

Haa. Deprekas. Vana sõber, minu eriala. Praegu on juba natukene imelik mõelda, et ma suutsin üsna mitu aastat (pmst peaaegu 10) vapralt kaasa mängida enne, kui nüüd eelmise aasta stress lõpuks üle pea lõi ja mu vaimsed toimetulekumehhanismid otsustasid, et edasi aitab ainult nutt ja hala, vein ja jäätis. Üheks depressiooni kiiksuks minu puhul on see, et ma näen ennast ju jumala selgelt kõrvalt. Täie mõistuse juures olev ratsionaalne inimene ei käituks nii. Aga mina käitun. Samas pole ma täie mõistuse juures ja ratsionaalne ka, nii et… esmaspäeval ma pidasin jumala ilusti nutmata õhtuni vastu, sest päev oli lihtsalt nii kiire, et mul polnud aega mõeldagi selle peale, mis juhtus. Saime kursaõe magistritöö niimoodi esitatud, et kell 14 pani tema punkti ja saatis faili koopiakotta, meie tormasime trükkima ja köitma ja siis valmis patakaga kooli juhendaja ukse taha, kust ta siis pool tundi enne esitamistähtaega allkirja sai. No ja sinna juurde see määratu patakas TÖÖD, mis mul endal sel nädalal on olnud… ohjumal. Esmaspäeval olin ma tuim nagu kivi.

Teisipäeva hommikul see-eest lõi jälle katuse pealt ära ja siis ma istusin ja tundsin ennast täpselt nii, nagu igas suvalises “i don’t want to adult” meemis. T pidi mind mitu tundi veenma, et ma soostuksin kodunt välja minema kohta, kuhu ma ammu minna olen tahtnud. Ja seal ta siis oli. Rummu.

18552867_120332000953320642_375918729_o

Mul pole absoluutselt sõnu kirjeldamaks, kui äge see oli. Minge, kuniks veel juurdepääs relva ähvardusel keelatud pole.