Positiivsest energiast

Tuludeklaratsioonist tagasi saadud raha kulus mõne mehe lolluste klattimiseks. Kaks kuud täiesti normaalselt käitunud lasteisa aktiveerus sünnipäeva eelõhtul, mistõttu veetsin sünnipäeva voodis teki all nuttes. Muuhulgas kuulsin ka, et “mis probleem sul sellega on, et sa neid võtta ei saa – sa oled ju niikuinii töötu”. Sellega seoses loen parasjagu siin tõlkelepingust:

Kui leping ei sisalda muid tingimusi, on Kirjastus kohustatud teose kvaliteetselt toimetama, kujundama, paljundama ja levitama.

… ja mul tekib küsimus, et mida ma tõlkijana pean tegema olukorras, kui mulle raha pole makstud, toimetaja pole kordagi minuga ühendust võtnud ja pärast kolmandat korda küsimist saadetakse mulle “toimetatud” versioon, mis – andke andeks ja ma ei tee siin oma tööd maha, ma tegin väga head tööd, aga keegi ei ole veatu – kubiseb vigadest. Tegin ettepaneku, et istuks toimetajaga maha ja vaataks üle… ja nüüd on mitmendat päeva vaikus.

Selle kõigega diilimiseks ostsin endal mingi huuuuudupeene “positiivse energia tee” ja see urrima teepakike lagunes mul tassi ära.

Säh sulle positiivset energiat :D

Ajuareng

Ma ei tea, kuidas mul on õnnestunud oma arengus jõuda punkti, kus nädala highlightiks paistab kujunevat lapse kunagise lasteaiakaaslase sünnipäev, sest seal näeb tema (või nemad, sest mainitud lasteaiakaaslane oli Prootoni suur sõber) oma sõpru ja mina nende toredaid emasid.

Nädalavahetuse spaapuhkus kulmineerus aga täna hommikul, kui kohviga laua taha maha istusin, et järjest tööd hakata tegema. Siis vaatasin et oh – nõud, viiks kööki ära. Järgmisel hetkel oli telekapult kraanikausis ja ma lasin sellele hoolega kuuma vett peale.

Sotsiaalsest vastutusest

Põhimõtteliselt iga kord, kui ma kuskil ühekordse plasti teemal sõna võtan, tullakse minu käest pärast küsima täpselt samu küsimusi. Või veel hullem – tullakse täpselt samade väidetega. Esikohal on kindlasti see, et Eestis ei ole plastiprobleemi – meil on heal tasemel jäätmekäitlus. See on mingi arengumaade probleem! Küsimus – kui paljudel majadel on olmeprügi konteinerite kõrval ka bioprügi ja pakendikonteinerid? Pole? Järelikult on ka meil probleem, mille lahendamist tuleb alustada nii riiklikul kui ka eraisiku tasandil.

Väga mugav on vastutust enda seljast ära lükata. Tarbija ütleb, et tarbiks küll, aga tootja ei tooda. Tootja ütleb, et toodaks küll – aga tarbijad ei soovi. Kaubanduses laiutatakse käsi ja öeldakse, et aga tootjad ei tooda ja tarbijad ei soovi ja niimoodi ei muutugi mitte midagi.

Jah, loomulikult ei ole suurimaks probleemiks mitte see, et Malle või Kalle võtab poes ostude pakendamiseks kilekoti, vaid mäng käib kuskil kaugemal. Kas teate, mitu tonni raamatuid jääb Eestis üle ja kuulub põletamisele? Mitu tuhat eksemplari igast klantspildiajakirjast, mitu T-särki? Eile nägin telerist, kuidas piiripunktis hävitati autosid, mida oli üritatud üle piiri viia ja midagi kihvatas… See ei ole mitte plast, mille vastu ma võitlen, vaid üldine raiskamismentaliteet. Üks samm korraga. Ja see artikkel on üks väike samm.

Pingviinidest ja igludest

Sel ajal, kui teised kontserti kirusid, istusin mina lummatult teleri ees, peletasin käte ja jalgadega jõnglasi (ja vahepeal üritasin nende tähelepanu köita, aga Kratt oli hõivatud kääksutatava pilli ja Prooton millegi muuga) ja pühkisin pisaraid. Pärast lahti läinud kirumisest ei saanud ma aru. Või nagu ma hommikul T-le eksalteeritult kätega vehkides seletasin – millest siin aru saada on? Langevad pommid, segadus, killustatus ja majad, milles igal õhtul süttivad tuled. Minu meelest anti üsna hästi edasi nii ajaline mõõde, erinevad murded ja no kümme tugrikut selle eest, et ööbik viipekeeles ka esines. Väga ilus oli. Skandaali võib muidugi ükskõik millest üles korjata, näiteks sellest, et president südamest ei räägi, vaid kõne on ette valmistatud. Oh üllatust, eks ole.

Laupäeva hommikul vaaritasime paanikaliselt teha viineripirukaid, pizzat ja muud nänni, et Põrnika (vt ka: Putukas) sünnipäeva vääriliselt tähistada. Umbes kakskümmen korda jõudsime T-ga selle käigus tülli minna ja uuesti ära leppida. Ilmselt on mingi selline faas. Sünnipäev sai igatahes peetud ja mina sain taas kord aru, et minu närvid on ilmselt permanentselt katki – no ei meeldi mulle näpitavad asjad, mille käigus on oht potentsiaalselt surma saada. Või noh, minu PEAS on oht, et mu lapsed võivad potentsiaalselt surma saada. Vähemalt tõmmati mind vaakumisse. Vaat nii:
edf

Täna hommikul tuli mulle meelde, et Loodusmuuseumis on pingviinide näitus. Viimast päeva. Kogu pere kaas agiteerimine lõppes sellega, et muuseumisse läksime mina, T ja Põrnikas. Kratt jäi üksi koju (ilma telekapuldita) ja Prootoni röövisid kaks mu sõbrannat ära, et tast printsess teha. Laps ise oli sellise asjade käiguga väga rahul. Ja mina sain pingviin olla.

pingviin

Pärast leidsime ühe geopeituse aarde, teist ei leidnud. Prooton jõudis tagasi koju ja poisid ehitasid õues iglu. Mina tahan nüüd magama, aga enne on vaja veel pesu kuivama panna ja Krati saksa keele dialoog pähe õpetada… Oehh. Iglu sai äge.

 

17036928_1361633313857033_564745588_o