Jooksis kokku

Tänaste uudiste valguses on vist paslik öelda, et ma ei suuda kirjutada. Aga ma võtan antidepressante ja kõik ütlevad mulle, et kõik saab korda, aga ma tõesti ei mäleta viimast korda / sekundit / hetke, kui ma päriselt õnnelik olin.

Numb  on just õige sõna selle kirjeldamiseks.

Pirnipuu

“Pane nüüd riidesse, lähme viime paki ära.”
“Mida?”
“Pane riidesse ja lähme viime paki ära.”
“Mida?”
“Pane. Riidesse.”
Prooton diivanilt, pea alaspidi: “Mida sa karjud, ma ju lihtsalt mediteerin siin.”

*

Hommikul kell viis räntsatab keegi mulle otsa.
“Emme. Sa oled nii soe ja mõnus nagu mullivann.”

*

“Me peame ju iga päev magusat sööma! Muidu me lähme peenikeseks nagu paber ja meil tekib kommipuudus!” – Prooton, ilmselgelt kehapositiivne.

*

Võtsin Prootoni tüdrukuteõhtule kaasa. Lauamängud ja pea peal seismine, normaalne täiskasvanud inimeste kokkusaamine. Mingi hetk tuleb välja, et Prooton oskab pea peal seista. Ulvi oskab pea peal seista. Kati oskab pea peal seista, aga mina ei oska. Kati lohutab:
“Kindlasti oskad sina ka midagi hästi!”
Mina, mõrult: “Jah. Sünnitada!”
Prooton vaatab mulle vihase näoga otsa ja sisiseb:
“Emme! Mul on sinu pärast nii piinlik. Palun lõpeta!”

*

Prooton läheb lõunaunne:
Aga ma ei saa magama jääda! Mu süda on murtud!

*

Mõnedel harvadel hetkedel on ikka näha ka, et ma oma last kasvatan. Prooton külas olevale sõbrale, kelle legomehike voodi alla kadus:
“Georg, kõigepealt hinga sügavalt sisse ja välja ja rahune. Siis otsime selle üles ja ma räägin su emmega, et ta sinuga ei pahandaks. Kui me ei leia. Aga me leiame.”

*

Hea, et keegigi teab.
Mina: “Mine nüüd pese käed puhtaks, ma ütlen sulle juba ma ei tea mitmendat korda.”
Alati abivalmis Prooton: “See on neljas kord.”

*

Prooton jätkab eelmises postituses alustatud kiusumaratoni, ise õelalt kommenteerides:
“Praegu pole sul isegi onu Tanelit, kes sind kaitseks!”

*

On hommik. Kellegi nõudlikud külmad varbad kaevuvad mu ribide vahele. Hetk hiljem tõuseb kõrvalt üks nunnu sasipea:
“Emme! Miks sa juba ei karju?”

*

Prooton pärib aru:
“Emme, mis magustoiduks on?”
“Mitte midagi.”
“Aga miks me siis üldse sõime?”

*

Seletan telefonis Prootonile, et sõidame just praegu maale ja meil on Fordi (kass – toim) ka kaasas.
“Oh ei!” karjatab väike neiu. “Aga mõtle, kui vanaema tahab temast jõuluprae teha?”

*

Rootsi laeval. Teen Kratile ettepaneku, et tema võiks nüüd magama minna. Noh, et mina saaks istuda klaveribaari ja kuulata jazzi ja võibolla juua ühe kokteili.
“Emme, ei!” karjatab laps ahastavalt. “Sa ju jood ennast purju ja hakkad flirtima!”
Pööritan silmi, laps selgitab:
“No ja siis sa võib-olla leiad endale uue mehe, kes on hullem kui onu Tanel!”
Minu kulmud tõusevad pealaele. Laps jätkab:
“No kujuta ette, et sul oleks mees, kes suitsetab ja siis veel joob ka!”

*

Näljaste rändritsikate parv hävitab ära tööstuslikku koguse kurki, lillkapsast, juustu, näkileiba, porgandit ja õuna. Poole tunni pärast.
“Kas me midagi TERVISLIKKU ei saagi täna? Ma ju tahtsin mannaputru.”

 

*

Re: laps ja lugemine. Osa üks alapealkirjaga “Doktor Proktor”. Kratt: ei SEDA raamatut ma küll ei loe, ma olen ju filmi näinud ja tean, mis seal juhtub.
Osa kaks alapealkirjaga “Kuri tädi”. Kratt: ei SEDA raamatut ma küll ei loe, ma pole seda varem lugenud aga ma tean, et mulle ei meeldi see.

*

“Emme, palun pane mulle seda laulu, mis mulle nelja-aastasena meeldis? Seda, kus üks naine jookseb murul ja kõik ajavad teda lauldes taga.”

*

Aliaselaadne toode.
Kratt: “See on see noh… mida kõik vanemad vihkavad…”
Prooton: “Lapsi!”

Põhimõtteliselt…

Prooton magas hommikul natukene sisse ja jätsin ta üksi koju selleks ajaks, kui ise arsti juures käin. Meie perearst oli enne suht karu… sellessamuseski, aga nüüd suutsid nad end kolida tsivilisatsioonist hüljatud kohta, kuhu sõidab üks buss tunnis. Ja kuna ma pidin veel röntgeni ka tegema ja selleks omakorda sõitma, läks kogu operatsiooni peale paar tundi aega. Prooton helistas ja raporteeris vahepeal, et ta putru ei tahtnud, aga sõi jäätise ära ja jättis mulle ka natuke.

Koju jõudes olin rõõmus, et mu sitamagnetism on mind korraks natukene maha jätnud, kõik bussid sõitsid täpselt ette ja suvalises nurgapoes oli kogu vajaminev kraam olemas. Siis vaatasin, et üks sõber kirjutab midagi chatiaknasse. Teate, need kolm punkti? Ja vana sõber ärevus ütles mulle kohe, et ega sealt midagi head ei tule. Ei tulnud.

Nüüd, olles neli tundi luksunud ja nutnud, mõtlesin et for fuck’s sake – SÖÖKS siis seda jäätis, mis Prooton mulle jätnud on. Tegin külmkapi lahti, võtsin karbi ja pahvatasin naerma. Jäätist oli umbes pool teelusikatäit.

Aitäh.

Mälestuste karbike

Leidsin kappi (see “siia läheb kõik see, mida mujale panna ei oska”) koristades:

  • Krati sünnitunnistuse koopia
  • tõendi abielu lahutamise kohta
  • Krati käejäljed
  • Krati esimese joonistuse
  • juhendi ca aastase Prootoni hoolduseks (nunnu lugemine)
  • oma Krae pildiga pangakaardi
  • peotäie erinevaid PIN koode dokumentidele, mida mul enam pole
  • Mati Undile kirjutatud essee
  • mulle keskkoolis kingitud sünnipäevakaardid (tšau Kati, Liisa, Roju ja Liina!)
  • peotäie beebifolgi tunnistusi (tšau Kessu!)

… aga ei märkigi oma ülikooli diplomist. EHISest saan vaadata, et olen õppinud, paraku on tulevasele tööandjale ikkagi diplomi koopiat vaja. Nii et siis duplikaat?