Sitamagnetismist

On inimesi, kellel veab ja on neid, kellel ei vea. Mina kuulun ilmselgelt viimaste hulka ja kahjuks on see mittevedamine jadaline, st kui ühes kohas midagi viltu läheb, siis läheb edasi ja edasi ja… ehk siis head sõpra tsiteerides: kui juba perse minema hakkab, siis poolel teel pidama ei jää. No ja osaliselt on see tingitud sellest, et teha on palju ja kõike ei jaksa meeles pidada ja siis ma olen väsinud ja näiteks magan ja kui ma hetkeks, HETKEKS lasen valvsusel langeda, siis ongi tuksis.

Eelmisel nädalal oli mul selline tore hommik, kui ma pidin jooksma kella kaheksaks loengusse Mustamäel JA enne seda viima Prootoni lasteada, pärast seda oli mul psühholoogiaeg kell 12 ja siis omakorda kell 16 pidin hakkama Prootonile järgi minema, et ta trenni viia. Kuna kõik need asjad on linna eri otstes ja ma liigun ühistranspordiga, siis tähendab see, et kahe asja vahel midagi TEHA ei jõua ja niisama passimiseks on aega tsuts palju.

Jõudsin kella 12ks kenasti kohale, ootasin ja ootasin… lõpuks selgus, et spetsialist on koolitusel. Mina saadan enamvähem kurja kirja, et mida asja. Ise jooksen Järvele tööle ja istun seal rahulikult, kuni kell 15:23 saabub vastus, et “aga meie aeg oli ju kokku lepitud kell 15”. Tore. Panin uue aja. Omast arust 12. aprilliks.

Osa kaks: ostsime kogu perele tõukerattad. Hullult äge onju, emme ja laps tuhisevad koos lasteaiast koju. Ainult et… minu katse lõpes kolme meetri pärast, kui ma mendile otsa sõitsin. Lamavale. Kukkusin nii korralikult, et põlv on puruks ja paistes ja ilmselt terendab arstivisiit, kui nädalaga paremaks ei lähe. Noh, kraabin ennast kokku, ajan lapse endast välja, sest minu esimene reaktsioon on klassikalise kolmeaastase oma “vastik ratas, tahan koju”, lõpuks lepime ikka kokku, et viin ta trenni.

Jõuame bussipeatusesse. Vaatan, et plikal on püksid tagan märjad. Meenutades teate küll mida, eks. Küsin mis värk on? “LOOMULIKULT EI OLE MUL PISS PÜKSIS! Ilmselt sadas vihma!” Selgitan, et vihm sajab ülevalt alla ja ei suuda teha tagumikku märjaks nii, et jope kuivaks jääb… ja siis korraga lahvatab. Veepudel. Kotis. Õngitsen pudeli loigust välja ja näen, et kork pole korralikult peal ja trikoo on läbimärg. Trenni prooton siiski läks, aga särgi ja retuusidega.

Elan õhtu kuidagi üle ja alustan tänase päevaga. Hommikul plika lasteaeda, siis korraks Järvele tööd tegema, kell 12 psühholoog, siis kell 15 Bee in toodete esitlus Arsenali Bio4Yous ja kella viieks lasteaeda Mustamäelt, et sealt minna kuradima ÜLEMISTESSE, et laps saaks sünnipäevale. Jõudsin lasteaeda, jõudsin Järvele, mõtlesin maksta alustuseks ära mõned arved…

… ja tõstsin läpaka kotist välja kahes tükis. See oli ju eilse obaduse ajal kotis. Ekraani ja kopruse vahel on peal mingi kaitse vms, mis on lihtsalt küljest ära lennanud. Põhimõtteliselt töötas, T lubas superliimiga jupi tagasi liimida. Vaatasin siis meili, mõtlesin, et kontrolliks psühholoogi kellaja üle… ja avastasin et see on homme.

Järgmiseks meenus mulle, et ID kaardi lugeja läks katki ja oleks vaja arveid maksta. Nuputasin jupp aega, lõpuks otsustasin teha endale mobiil ID. Käisin tegin ära. Lõpuks teatas meeldiv teenindaja: “Ja see tuleb siis ID kaardiga PPA lehel registreerida.” Nagu. Fuck. Lähen siis küsin inimestelt, kas kellelgi on lugerit. “Nope, aga miks sa Smart-ID-d ei teinud?” No andke andeks, ka see tuleks registreerida, seda esiteks, ja teiseks: mul on telefon nii aegunud, et ei toeta äppe. Onju.

Selleks hetkeks oli mul närv juba nii püsti ja ütlesin T-le et davai, teeme lõuna. Jõudsime kontoriuksest umbes kaks sammu astuda kui ma sain sõnumi, et “loeng toimub ruumis…”. Jah. Loeng. See kuhu ma POLEKS saanud minna, sest et psühholoog, aga kuna psühholoogi pole, siis loeng.

Kurat. No jooksen siis panka, et panga eest automaadist võtta raha ja siis küsida endale koodikaart. Jõuan automaadini, sisestan kaardi, sisestan PINi, sisestan summa… ja automaat ütleb mulle: “Rahalugeja viga. Palun oodake.”

Minge te kõik palun…

Kuidas mind mõistuse juures hoitakse

Jälle tähtajad kuhjuvad ja olen hammustanud endale nats liiga suure tüki. Söön twixi, joon kohvi ja halisen 24/7, et ma ei saa millegagi hakkama ja kohe suren. T lohutab:

“sa ju tõlkisid pauli raamatu, oli äge raamat?”
mina halisen: ähäh
“no ja nüüd tõlgid seda raamatut, naerad nagu hüään?”
mina halisen: ähäh
“on ju naljakas raamat? põnev? sulle meeldib?”
mina halisen: ähäh
“no ja vaata mida sul kursaõde tõlkis – esoteerilisi sitakive!”
mina: pahvatan naerma

Sitakivide asemel on küll olnud kristallid ja muu esoteerika, aga noh. Ühest küljest on raha vaja, teisest küljest on palju, PALJU meeldivam tõlkida midagi, mis sind natuke nagu vaimustab ka. Nii et mul on vedanud. Ja elukaaslasega on ka vedanud. Teine pärl viimasest paarist päevast:

“Musi, nii rõve on, kui sa mu kaelale musi teed.”
“Aga tahad ma lakun niisama su nägu?”

#armastus
#heaonollatäiskasvanu

paulikass

Kastmega ja kastmeta

Mingi toiduteema on õhus. Indigoaalane kirjutas ja Manjana ka, aga ega ma ei ahvi – ma tahtsin juba enne kirjutada.

Käisin maal lastega, sest koolivaheaeg ja ostsin poest lasanjekraami Krati tellimusel. Ema vaatas, mida ma korvi laon ja pahurdas, et mis – panedki kohe kaks pakki tomatipastat sinna või? Siis sellest tuleb ju mingi plöga! Vanasti küll selliseid asju ei söödud, ikka kartul ja kaste oli…  No ja siis Tallinnas tagasi kõndisin ükspäev mööda linna (ja miks ma kõndisin, on üks teine jutt) ja mõtlesin, et veganiks me pole hakanud… aga liha on küll toidulaual ääretult harva. Kartulit ja kastet põhimõtteliselt ei teegi. Aga mida me siis sööme?

Liha sööme siis, kui T teeb. Minul endal lihaisu ei ole ja ilmselt pidevast vegangruppide lugemisest (sest sealt saab häid retsepte ja vahel jaburaid diskussioone) on tekkinud ka pisikene tõrge liha käitlemise vastu. Hakklihaga saan hakkama, kanafileega ka… aga ainuke liha mida ma süümepiinadeta ostan on Matsimoka viinerid – sest need käivad seljanka sisse ja seljanka on üks mu lemmiktoite, need pakendatakse paberkotti mitte plasti ja põhimõtteliselt meeldib mulle idee väiketootjate toetamisest rohkem, kui Talleg, Rakvere või muu suurtootja… Sõnaga T spetsialiteet on lihatükk ahju ja ahjukartul kõrvale, aga ma isegi ei mäleta, millal seda viimati tehtud sai.

Minu mugavustoit ja miski, mid ma tahan siis kui all else fails, on chili con carne. Või siis chili sin carne, kuhu sisse peotäis läätsesid visatud. Retsept on lihtne ja universaalne, ilmselt teeb igaüks omamoodi, aga mina pruunistan hakkliha koos tšilli, sibula ja küüslauguga, viskan sinna sisse peotäie paprikatükke ja siis peale oad ja tomatipasta. Tomatipastad panen pooleks mingid tervemate tomatitega versiooni ja päris püdela möga. Varem keetsin kõrvale riisi, viimasel ajal kastame sinna hoopis maisikrõpse sisse. Lapsed tavaliselt originaalroast keelduvad ja söövad maisikrõpse juustuga, aga head teed neil minna. Küll kunagi taipavad, mis hea on.

Teine päris-päris mugavustoit, millega lapsed ka heameelega nõus on, on viinerid kapsaga. Zavoodi eri selline. Ehk siis friikartulid, viiner ja kõrvale tingimata praekapsast ja konservherneid. Sinna juurde käib tingimata külm kaste, mida ma ka igasuguste asjade dippimiseks teen ja mis sünnipäevalaudadel on alati heakskiitvat mõminat kulda saanud: hapukoor, küüs küüslauku, sool ja tingimata till. Till on sügavkülmas, hea võtta.

Konservhernestega saab tehtud ka mu järgmine suur lemmik: karjuse pirukas. Ehk siis läbipraetud hakkliha ahjuvormi põhja, peale kiht konservherneid, eilsest üle jäänud kartulipuder ja otsa juust. Kartulipudrust teeb T lisaks suurepäraseid kartulikotlette, nii et tavaliselt käib eelmise päeva kartulipudru osas võistlus, et kumb selle nüüd enda valdusse saab.

Risotto baasretsepti sain kunagi Thredahlia blogist. Ehk siis riis pannil sibulaga või sees läbi praadida, otsa sorts valget veini (ja ülejäänud pudeli saab ära juua!). Samal ajal kui vein aurustub lasen veekannus vee keema ja valan sealt siis sortsukaupa riisile peale. Niimoodi et vesi katab riisi ära, siis ootad natuke ja siis järgmine sorts. Ja niimoodi kuni riis on valmis. Minu lemmik on rukolaga – päris lõpus ports lõigutud rukolat sisse, juurde veel võid ja parmesani. Kindlasti segada-segada-segada, mida rohkem segad, seda parem saab.

Sama moodi saab alustada ükskõik millist läätsepada. Sorts veini, hautad, peale tomatipasta. Kõige paremad läätsed tulevad eelnevalt praetud halloumi juustuga, sekka kikerherneid ja veidrate elamuste otsijad panevad mangotükke ka.

Riisist ja tomatist kannatab teha veel Sandra oapilaffi. Eriti hea on see võiubadega. Oad ja kikerherned on üldse mu suured lemmikud, kikerherned keeran kiirel ajal hummuseks, kusjuures mina oma hummust vürtsköömnetega ei maitsesta. Mul käib sinna küüs küüslauku, pool sidrunit ja supilusikatäis tahinit. Ja seda söön siis lusikaga paljalt või kastan sinna sisse tomatit, kurki ja muid köögivilju. Kaalikat või midagi.

Kurkidest rääkides jõuame salatini. Üks mu suviseid lemmikuid on raputatud kurgi salat – kurk õhukesteks viiludeks, sorts äädikat ja tilli ja kaanega kausis raputada kuni jaksad. Nomm. Teeb napilt ära teisele lemmikule – coleslaw salatile. Selle tarbeks tuleb porgand riivida, kapsas hästi peenikeselt hakkida ja tükeldada ka üks punane sibul. See segu tahab veel saada majoneesi ja hästi vähekene rosinaid. Kolmas salat, mida tihti teeme, on mugandus kreeka salatist. Kuna ma oliive ei söö, siis on meie kreeka salat üsna vaimuvaene – kurk, paprika, punane sibul, feta juust ja must pipar.

Pipraga seoses meenus veel spaghetti carbonara, aga seda vist oskavad juba kõik. Parmesan ja munakollane märksõnadeks. Viimase aja hea leid on pastakaste röstitud paprikast – röstid paprikad ahjus pehmeks ja lased saumiksriga püreeks. Lapsed ei saa arugi, et makaronidele on sisse segatud mingi nõme köögivili, mitte ketšup.

Lasanjest alustasime, aga lasanjele eelneb bolognese. Ja põhimõtteliselt võib bolognesega täita paprikad, need juustuga üle valada ja üle küpsetada. Aga suppidest siis – algas see kõik lillkapsasupist. Sellele järgnes sibulasupp. Siis tegin maapirinisuppi ja siis oli juba teadmine, et enamvähem kõike saab püreestada. Isegi kõrvitsat, mida ma mitte mingil muul kujul ei söö.

Hommikuti on laste eelistus nr 1 “kõbi piimaga”, aga ma üritan neile toppida ka kaerahelbe- või mannaputru. Kaerahelbeputru söön ma ise parmesaniga. Laisematel ja rahulikematel päevadel inglise hommikusöök (oad!), pannkoogid. Küpsetanud pole ammu, meil oli vahepeal ahi katki, aga see on rohkem T rida niikuinii, tal tulevad isegi katkise ahjuga kõik taigankäkid paremini välja, kui mul.

Võileibu me põhimõtteliselt ei söö… leiba või saia ostan siis kui on teada, et mõne söögi jaoks või kõrvale on vaja. Lapsed saavad koolist/lasteaiast tulles näksiks porgandit, paprikat, kurki, kaalikat, õuna, pirni jms asju. Lisaks viimasel ajal olen ostnud suuremas koguses pähkleid ja kuivatatud puuvilju, mida närime.

… mul on hetkel tunne, et midagi ülitähtsat on puudu, aga kui meelde tuleb, siis panen juurde.