Insomniatic nights

Kuna Complex Object mu ajud lootusetult krussi lõi (vat mis juhtub, kui ühest loengust puududa – nüüd ei ole ma juba kuu aega süntaksist miskit aru saanud, tuleb konsultatsiooni paluda), läksin korraks õue.

Õhk oli nii jahe, et hinagata oli valus.

Mida rohkem ma enda ümber ringi vaatan ja inimestega suhtlen, näen ma inimesi, kes ajavad mingit oma asja. Need rühmitused põimuvad omavahel väga erinevaid teid pidi ja nii mõnus on olla kõige selle keskel. Kui ainult silmaklapid korraks maha võtta. Tegelikult on elu ilus just siin ja praegu ja mujal ei pruugigi rohi rohelisem olla, eks ole.

Hakkan oma Tartusse-mineku plaanis veidikene kahtlema. Kui natuke kombineerida, siis on ka Tallinna Ülikool suuteline head haridust pakkuma. Pluss… nõme on oma kunagisi sõnu süüa, aga mulle on see linn päris meeldima hakanud. Lisaks tuleb üha rohkem Tartut siia (kui tuleb, hoian Karupojale kõvasti pöidlaid).

/närib edasi, süntaksist läbi ja mööda Carterit vaikselt – vaikselt baka poole/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s