“Andke mulle tagasi mu armastatud meister!”

Käisin teatris. Oma 20 korda kihvatas sees, sest ka mina võiksin ju olla üks neist seal, laval. Või oleksin võinud olla. Ent samas…

Nüüd on vist kätte jõudnud see aeg, kui ma peaksin suureks saama. Astuma päris ellu. Teised ju saavad sellega hakkama, aga mina pidurdan ikka veel ja elan oma pisikeses mänguväljakute, muinasjuttude ja unelaulude mullis.

Ma tundsin väga selgelt, kuidas ma muutusin rahutuks ja ebakindlaks, kui poissi kuu aega polnud. Tema on mu turvavõrk ja stabilisaator, tema pärast pean ma normaalselt sööma ja magama, hingama ja elus püsima. Temaga koos on see nii lihtne. Üllataval kombel olen avastanud, et kõige kindlam variant olla hea ema on kasvada koos lapsega ja teha enamuses seda, mis tema tahab. Õue? Vabalt, iga ilmaga. Akordionit mängida? miks mitte! Ja ma laulan ja joonistan ja teen asju, millest ma eales poleks arvanud, et ma neiks suuteline olen. Tõepoolest – Jossu kasvatab mind, mina lihtsalt hoolitsen ta eest.

Viimastel päevadel olen ma teadlikult meelde jätnud neid hetki, mida kaamera olemasolul pildistada tahaks. Kuidas ta hommikul säravana ärkab. Kuidas ta kööki külmkapi kõrvale peitu jookseb. Kuidas ta magama jäädes mõmmit vastu enda nina surub ja üritab meeleheitlikult silmi lahti hoida, aga need vajuvad üha kinni ja kinni… Kui ma hakkan kuhugi minema, siis ütleb Jossu: “Emme, jää siia!” ja Allan peab ta jäätisega ära ostma. Kui ma tagasi tulen, siis kilgatakse: “Emme tuli!” ja kui ta juba magab, siis ma lähen vaatan, kas tal on tekk peal.

Lähen nüüdki.

Advertisements

One thought on ““Andke mulle tagasi mu armastatud meister!”

  1. majasokk ütles:

    Minu jaoks on see puhas äratundmisrõõm. Olen mõelnud ja tundnud üsna samalaadselt. Ja kuigi mu lapsed seda ei tea, hiilin veel praegugi vahel hilisel öötunnil kuulama, kuidas nad magades nohisevad (kuigi minu stabilisaatorid on juba päris suured). See annab kuidagi erilise rahu peale närvilist päeva.
    Aga see tunne, et peaks ise suureks saama, tuli mul vist alles siis, kui olin teist korda emaks saanud. Eks ma olin lihtsalt aeglase arenguga :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s