ükskord talvel tulime üle silla
sa olid pahane, sest ma olin märgade juustega välja tulnud
ja need krõbisesid jäätükkidena mu pea ümber
mul polnud salli, ega kindaid
ja siis sa võtsid mu käed oma taskusse

seal oli tubakapuru ja hommikusi pannkooke,
hambahari ja vägumihkel, mõni müntki
ja mul oli tunne, et enam lähemal ma sulle olla ei saa

aastaid hiljem on mu ainus viis sulle midagi öelda
kirjutada siia nekroloogi:
anna andeks, et ma toona kandsin oma saladust
nagu puru taskupõhjas – alati kaasas,
aga keegi ei tea, millest täpselt see koosneb

mul pole kunagi olnud nii soe
kui sel õhtul – miinus kakskümmend,
tohutu tuisk ja minu käsi su taskus

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s