Tuhkatriinulugu

Kibelesin eile päev otsa, et kas minna või mitte Vabaduse laulule. Esiteks iga-aastane kohustuslik Dagö, mis sel aastal rasedusjamade tõttu vahele jäi no ja sobivalt pidi sellele järgnema Mari Kalkun. Ja kui läheks, kas siis kõik koos või üksi või vanema lapsega või nooremaga. Lõpuks paar tundi enne Dagöt otsustasin teha tuleproovi ja jätta mõlemad lapsed koju. Noh, et kas plika üldse pudelit tunnistab, sest täna õhtul lähme me Hüüru mõisa teatrisse ja sealt ei saa ma vajadusel kiiresti koju vudida.

Tulemus – käidud, nähtud. Pea oli laiali otsas nagu peata kanal ja vähemasti Krati oleks ma võinud endaga kaasa vedada küll. Hirmuäratav üksindustunne. Terve lauluväljak on inimesi täis, ja mitte ühtegi tuttavat ei näe. Aga Dagö tõi, nagu alati, külmavärina. Siis hakkasin väljapoole trügima, kuulasin kaugemalt ka Mari ära ja vudisin Tuhkatriinu kombel keskööks koju.

… plika oli kogu selle ürituse kodus lihtsalt maha maganud. Nii palju siis tuleproovist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s