See on vaid meie meie laupäev

Käisime täna kondamas. Muidugi kondas koos meiega ka üks väga andekas fotograaf, lubas mulle kahe nädala pärast pilte ka saata. Igatahes Kratt oli sõiduvees ja jooksis mööda müüriserva, kust kukkumise korral oleks tal olnud ca. kolm meetrit kukkuda. Minul süda värises sees. Üks asi on “vatitupsulapsed” ja selle teine pool on emade täiesti loomulik ja täiesti mõistetav hirm, et nende lastega midagi juhtub. Eks paljud on tundnud irratsionaalset surmahirmu või mõelnud, mis siis saab kui nende lähedastega midagi juhtub… aga vähemalt mul pärast sünnitust/i need hirmud kümme korda võimendusid ja on unenägudesse ka hiilinud.

Alles kodus tagasi olles sain ma aru, miks mind selline paanika oli vallanud. Nägin paar ööd tagasi unes, et olime lastega mingi kõrghoone katusel ja Kratt tahtis hüpata ühelt katuselt teisele “nagu filmis.” Hüppaski. Ma ei saanud takistada ka, sest mul oli pliks süles ja poiss kukkus kahe maja vahele.

Ja üleüldse kurtsin just J-le, et peale laste sündi olen ma muutunud selliseks kotrollfriigiks, et ei saa filmegi vaadata enne, kui ma tean mis nende lõpus juhtub.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s