… tahan üksi maksta oma eilsed võlad.

Ühesõnaga, selleks et kirjutada teatrist, pean ma alustama raamatutest. Leidsin täiesti vaimustava tsitaadi Wintersonilt:

“Book collecting is an obsession, an occupation, a disease, an addiction, a fascination, an absurdity, a fate. It is not a hobby. Those who do it must do it. Those who do not do it, think of it as a cousin of stamp collecting, a sister of the trophy cabinet, bastard of a sound bank account and a weak mind.”
Andsin endale lubaduse, et ei tee raamaturiiulit enne korda, kui olen uue Wintersoni soetanud. Õnneks sünnipäevaks ma selle sain, aga seekord ei organiseerinud ma riiulit mitte raamatuteaduslikult (autorid koos, luule koos, teater koos, õppematerjalid koos), vaid sisekujunduslikult.
 

Nii. Aga tegelikult tahtsin ma üldse rääkida sellest, et viimasel ajal olen ma raamatutesse panustamise asemel teatripileteid ostnud. Võtsin eelmisel aastal plaani käia kord kuus teatris ja tegin selleks tõeliselt üleinimlikke pingutusi. Nt. istusin teatris mõnusalt 8 kuud rasedana. “Lõputu kohvijoomine” oli suhteliselt raske katsumus ja pärast seda nentis J. (või oli see Karupoeg?), et mul oleks võinud lõpus veed ära tulla – oleks nagu etendusega kokku läinud või nii. Hiljem arutlesin Karupojaga msn-is:

 je suis nul says: “Vaata ma kukun” piletid on müügis, aga ma olen vist liiga rase.
Karupoeg says: “Vaata, ma sünnitan”
 
Ühesõnaga “Vaata, ma kukun” jäi minust nägemata. Aga “Lõputu kohvijoomise” puhul panin ma tähele, kuidas minu arvamus Danzumehe omast ikka kardinaaselt erineb. Mulle meeldis. Väga. Ja asi polnud mitte ainult selles, et laval oli täpselt samasugune laud, mis meil elutoas. See oli selline mõnus ajalootund, ma mõtlesin isegi, et keskkoolis täiesti aktsepteeritav näitlik õppevahend – panna õpilased salvestust vaatama ja pärast arutada, millised sündmused läbi käisid, kes oli kes ja nii edasi. Ühtlasi sain ma aru, et teatrikriitikut minust ei ole. Õnneks on teisi, kes seda tööd teevad minu eest. Võib-olla on see ka osa mingist teatud tüüpi ärevushäirest või lihtsalt käib moodsa ajaga kaasas, aga viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ei suuda nautida filme või etendusi, mille lõppu ma ette ei tea. Ühesõnaga filmi puhul loen ma alati IMDBst enne kirjelduse ära ja etenduse puhul loen kriitikat.
 
Ühe hiljuti nähtud etenduse puhul ma seda ei teinud. Käisime vaatamas PolygonTeatri “Maja” ja ausalt… mulle ei istunud. Ma armastan absurdi, aga sealne sõna- ja mõttekordus ajas mu sõna tõsises mõttes hulluks. Ma armastan Janek Joosti ja tema laval nägemine üle aastate oli ka ainus pluss minu jaoks selle etenduse puhul. Aga mis teha. Pärast koju jõudmist mõtlesin, et vaatan siis arvutused ka üle ja ma isegi ei üllatunud, et Danzumehe nägemus minu omast jälle täiesti erinev oli. Ju on siis maitse niivõrd erinev, mis teha. Vähemalt oli “Maja” esimene etendus üle hulga aja, kus ma oma seadusliku abikaasaga käisin… tavaliselt juhtub nii, et kui ma olen piletid hankinud, tuleb tal midagi vahele ja tulebki jälle J. kaasa haarata.
 
Selle aasta alguse teatrimaraton tegi mulle aga selgeks, et kord kuus on minu jaoks liig. Natuke aega on vaja, et üks etendus settiks enne, kui järgmine peale tuleb. Noh, aprillis on “Muumitrollid” ja Dylan Moran ees, eks siis maisse katsun midagi tõsisemat mahutada ja suvel on niikuinii puhkus. Või on mõni suvetendus tulemas, millest ilma jääda ei tohi?
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s