Now I can die in peace

Otsisin pikalt pilti, mis annaks edasi seda muiet, mis Dylanil vahepeal oli. Kui ta oli ise ka peaagu naerma hakkamas nii, et pidi väikse pausi tegema. Ja see sära, mis tal silmis oli – ma ei saa ju 100% kindel olla, aga mulle vähemalt tundub et talle meeldib see, mida ta teeb ja see on hea. Ühesõnaga – eile see juhtus. Alates sellest kui ma piletid sain olen elanud kui tulistel sütel ja ainus asi, millest ma olen suutnud mõelda, on Dylan. Need, kes ei fänna, need ilmselt ei saagi aru, aga ma tean mis eile õhtul fännide südames toimus. Kui Dylan lõpuks kardinate tagant paistma hakkas, siis oli selline tunne, et… et…. “AND THEN THE CAGE COMES DOWN!”

Mis mulle väga meeldis, oli Eesti ja eestlaste pihta käivad naljad. Kurb muidugi, et vaene mees oma pagasist ilma jäi, aga see andis inspiratsiooni küll ja veel.

“In West we imagine, that in Estonia there’s just this huge crowd of people, pushing each others with elbows making the way to the next suicide bridge. That kind of thing. But’s it’s not anything like that.”

No ja poliitiline eeltöö oli ka muidugi tehtud:

“You know, in Tallinn… scientists recently discovered the most overweight dinosaur there is. It’s called Savisaurus.”

Ja pärast kahte tundi homeerilisi naerukrampe (“Please don’t clap. You’re interrupting me! NO CLAPPING!”) lõppes õhtu sõnadega:

“… with this Robert Downey Jr like grin on my face…”

Ma sulasin pisikeseks tombuks põrandale ja pole sealt siiani tõusnud.

 

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Now I can die in peace

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s