Alain de Botton ja pekipirukas

Ruumi kokkuhoiu huvides… kuna üks eilse tuulerõugeteisipäevaku teemadest oli ka see, kas ja kuidas ja kui palju peaks mees ära tundma, kas naine… noh… tuleb või ei, siis meenus mulle katkend Alain de Bottoni raamatust “Armunu esseed”. Väga hea lugemine, muide.

Esialgu oli mul raske kujutleda, et vale kestab 3,2 sekundit, mis on sobitatud kaheksa 0,8 sekundilise kokkutõmbe sekventsi ning millest esimene ja kaks viimast [3,2 sek] on ehtsad. Oli kergem kujutleda terviklikku tõde või terviklikku valet, kuid mõte skeemist tõde – vale – tõde näis loomuvastane ja tarbetu. Kogu sekvents oleks pidanud olema kas võlts või ehtne. Võib-olla oleksin pidanud eirama tahtlikkust füsioloogilise seletuse kasuks. Ometi, mis ka polnuks põhjus või seletus,  panin ma tähele, et Chloe oli hakanud [alates naasmisest Hispaaniast] tervenisti või osalt simuleerima orgasme.

0,8+/0,8+/0,8-/0,8-/0,8-/0,8-/0,80+/0,8+ = kogupikkus 6,4

Tema tavaline kokkutõmmete arv oli asendatud liialdatud aktiivsusega, mis võis olla mõeldud minu tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tema tõelise osavõtu puudumiselt aktist. Kui ilmutasin sellist huvi kokkutõmmete esinemise või puudumise vastu, siis mitte sellepärast, et kokkutõmbed olnuks olulised per se [oli ilmne, et naudingu määr polnud seotud arvuga], vaid üksnes kuna need olid tähendusrikas märk naise [kellel olid minevikus olnud kiired järsud kokkutõmbed] võimalikust ulatuslikumast kaugenemistendetsist.

Karupoeg muidugi pidi nentima, et kui mehel on aega neid kokkutõmbeid lugeda ja taimeriga mõõta, siis ilmselgelt ei ole ta ise aktist eriti huvitatud.

Aga edasi, osa kaks ja minu kuulus pekipirukas. Retseptidega on mul alati ses osas keeruline, et headel päevadel käib kõik tunde järgi. Halbadel perioodidel on mul tagurpidi-Midase sündroom (kõik, mida ma puutun, muutub sitaks) ning siis ei saa ka täpselt retsepti järgides asjast asja. Aga eilne siis:

u. 200g võid
riivitud parmesani
soola
jahu nii palju, et saaks teha puru
vett nii palju, et saaks teha tainast
neli sibulat
suitsusingijäänused
4 muna
4 dl piima (kehtib reegel 1 muna 1 dl vedeliku kohta, kõiki võib vabalt asendada)
200g riivitud juustu

Nagu öeldud – võist, jahust, soolast ja parmesanist näppida puru ning see tilga veega tainaks ühendada. Hea on, kui tainas saab natuke külmas seista. Kui ei saa, ei juhtu ka midagi. Põhi eelküpsetada mõned head minutid 200 kraadi juures.  Peale tükeldada sibul ja sink, praadida korra kiirelt läbi ja siis põhjale, selle peale omakord piima-munasegu (soola ja pipart muidugi ka), selle peale riivjuust ja sinnasamma 200-kraadisesse ahju tagasi. Nautida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s