Pirnipuu vol. majast majasse astub jonn

… endiselt raporte hommikuselt jonnirindelt: ma mõistva lapsevanemana üritan ikka lahendusi välja pakkuda, kui Kratile miski ei meeldi. Täna kurtis ta (lisaks kümnele muule asjale) selle üle, et kombe teeb häält ja ta ei taha seda selga panna. Võtsin nagist siis talvepüksid ja jope, mille peale teatas noormees väga nördinult: “JÄLLE sul on lahendus!”

*

Kratt põrnitseb altkulmu päkapiku toodud šokolaadi: “Nii väike! Ma tahtsin ikka suuremat!”

*

Pärast pikemaajalist jonnimist üritan lõpuks kavalusega poissi õue meelitada, kes tahab minna kellegi sünnipäevale.
“Okei, lähme sünnipäevale, aga selleks sa pead ju ka riidesse panema.”
“Ega sa ei valeta?”
“Ei valeta, ei valeta… hakkame nüüd minema.”
“No aga sa ei oska ju isegi autot juhtida, kuidas me siis lähme?”

*

Eile, taaskord, tants toidukatla ümber. Kartulil on pipar peal ja härrale kaste ei maitse ja nii edasi. Küsin siis, et miks ta lasteaias ja vanaema juures sööb ja kodus niimoodi pirtsutab. “Aga vanaema teeb paremini süüa!” No klaar, neelan alla oma pisarad, eksole… ja kui siis kümne minuti pärast läheb kisaks: “Tahan midagi muud! Tahan KOMMI!” laskun ilusti lapse tasemele (nagu kasvatusteadlased soovitavad), vaatan talle sügavalt silma sisse ja sosistan väga ähvardavalt: “Tead, kui sa praegu kohe oma sööki ära ei söö, siis ei saa sa mitte kunagi elus enam mitte ühtegi kommi.” Mõne minutiga on taldrik tühi.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s