Somplimentidest komplimentideni

… ja sellest, kuidas mulle tõesti EI SOBI puhkus.
Viimased kaks päeva olen ma nautinud imetabast asjaolu nimega töö- JA lastevaba nädalavahetus, mis on siis peamiselt seisnenud voodis lesimises ja linnas sõpradega hängimises ja voodis lesimises. Nüüdseks on mu selg diivaniga ühte karva, ajud kadunud, silmad väsinud ja ma ei oska sellest seisundist kuidagi välja tulla.

Mõtlikult sõrmi mööda mind libistades: “Küll need Siilid on ikka salapärased.”
Mina mõnevõrra häiritult: “Mis ma nüüd jälle tegin?”
Ikka raugelt, leebelt ja turvaliselt: “Ise nii pisike, aga avastada on nii nii palju…”

Homsest läheb jälle töö täie hooga lahti + siis minu esmasündinud saab kuus ja tuleb pidada PIDU. Poniga tordi ja 20 lapsega minu korteris.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s