Oo kaunis pühapäev

Mingi hetk ma kuskil küsisin, et kas üldse on 1+ lapsega juba töölkäivaid vanemaid, kes blogivad. Ega vist ei ole, Tikkergi on selles nõnda heitlik ja need vähesed, kes seda teha jaksavad, teevad seda ilmselt mingil kindlal eesmärgil. Mõnikord ma nii väga tahaks, et keegi kirjutaks, kuidas elu päriselt on. Mõnikord ma tahaks, et keegi kirjutaks, kuidas käib elu siis, kui üritatakse mitut perekonda koos toimima panna.

Kurtsin eile õhtul Paavole, et enamus suhteid laguneb rutiini tekkimise tõttu.
“Rutiin?” vaatas ta mulle otsa. “Mis see on? Ma tahaks ka…”

Plaan number üks oli, et Paavo veedab õhtu oma lapsega ja mina lähen teatrisse. Kuna selgus, et mul pole kaaslast, siis tekkis plaan number kaks – Paavo on lastega kodus ja mina lähen Allaniga teatrisse. Kuna aga üks vaene väike Kratt keeldus vanaema juurest ära tulemast, siis olid kodus vanim ja noorim. Said kenasti hakkama küll, või noh… mis ma räägin, mina vaatasin teatris üht parimat improt, mida ma üldse näinud olen. Võttes sellega Allanilt improsüütuse.

Košmaar algas järgmisel hommikul, kui Kratt koju saabus ja ühel ajahetkel oli mul kodus:
1 laps, kes oli endast väljas, sest venna tuli koju;
1 laps, kes oli endast väljas, sest Kratt a) ei tulnud eile ja b) ei tundnud huvi tema ülimalt vinge mänguasja vastu;
1 laps, kes oli endast väljas, sest tahtis omaette olla ja HEEGELDADA.

Õhtu jätkus teemal “kas ja millise seltskonnaga joosta mardisanti”, valmisid maskid ja seejärel etendasid poisid ilmselt senini parima draamaetenduse “ta laulab seda laulu valesti”. Täiskasvanutele täiesti arusaadav vaidlusküsimus erinevate kihelkondade viisistuserinevustest aga paraku natuke-üle-meetri-meestele põhjus oma enesehinnangus ja teise lapse lauluoskuses kahelda.

Oeh.

Kuidas te seda teete? Kuidas te seda teete nii, et enda närvirakud ka alles jäävad?

Advertisements

12 thoughts on “Oo kaunis pühapäev

  1. kitty ütles:

    no kuidas ei ole 1+ lapsega töölkäivaid blogijaid – ma alla kolmelapselisi ei viitsi lugedagi:) kaur, iibis, Krista Kõiv…?

      • Kaur ütles:

        Kas see Kaur olen mina? Raporteerin, et virutasin laupäeval oma vanimale lapsele supitaldrikuga piki pead, viskasin teda kööginoaga, sõimasin ropult (jah, ropult) läbi ja saatsin ilma õhtusöögita voodisse. Pedagoogilised skillid ja närvirakud jäid kuhugi noorusesse.

      • Liis ütles:

        Laik. Minul viskas täna hommikul kuuli lõplikult kokku ja teatasin mõlemale enda omale, et lähevadki issi juurde elama ja vask. Nüüd on süümekad ja piinlik aga see kuueaastase lakkamatu “ma ei saa MITTE KUNAGI seda, mida ma tahan” virin, kui reaalselt käib kolmveerand elu tema taktikepi järgi, on mu surmani ära tüüdanud.

        Tahan oma aega, et minna ujuma või ronima või õue jalutama või käia WC-s nii, et keegi ukse taga “emme” ei karju.

      • Kaur ütles:

        A blogimisest. Ma blogin, sest tava-mälu on kehv ja ma tahan mäletada, kuidas oli. S.t. ma ei blogi teile, ega võõrastele, ega vanavanematele, vaid iseendale paari aasta pärastisse tulevikku. Klassikaline päevik. Avalik, sest sahtlinurka kirjutada ma ei viitsi ja mõnikord on tore midagi jagada ka. (“Näe käisin Kirsitubakat vaatamas ja väga meeldis ja loe rohkem siit ja mine ise kah vaatama.”)

        Mis aga tähendab, et ma EI blogi kõigist. Teadliku mnemotehnilise võttena jätan ma enamiku halbadest asjadest kirja panemata. Ja ei pane kirja asju, mis kedagi teist-kolmandat solvata võiks. (Nt lugesin ma just maailma kõige halvemat lasteraamatut, mille on kirja pannud mu oma tore tädi, ja ei tea nüüd, kas kirjutada või mitte; tädi mu blogi ei loe, aga ikkagi. Aga raamat on tõest nii erakordselt sitt, et vist ikka peaks kirjutama.) – Ehk, ma ei üritagi säilitada KOGU elu selle kirjus mitmekesisuses, vaid ainult selle helgemat poolt.

        “Kuidas elu päriselt on” jaoks on aga perekool. Ausalt kah. Loed… ja hakkab nii soe tunne.. sest endal on kõik nii kuramuse hästi.

        Kutsu mind mõnikord külla või improteatrisse, sest ma ausalt ei tea, mis see sihuke on. Ma vist kunagi isegi toetasin mingit projekti läbi hooandja, aga ise kohale ei jõudnud.

    • Liis ütles:

      Ma vist otsin omasuguseid hädalisi, kellel kaks dramaqueeni lasteaias. Kuigi jah, Ritsiku osas nõus. Aitäh talle.

      • Morgie ütles:

        Ahjaa, tõsisemad draamad ei kõlba tegelikult enam blogis presenteerimiseks, selles on asi.

  2. Morgie ütles:

    “ma ei saa MITTE KUNAGI seda, mida ma tahan” hahaha
    las nad lähevad kooli ja see asendub “KÕIKIDEL TEISTEL on ja mul ei ole!” jutuga.
    Haha. Haha. Haha.
    /läheb võtab mingit suvalist rahustit/

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s