Segadus

Erilist korraarmastust ei ole minus kunagi olnud. Ei teagi, milles asi – loomupärases laiskuses, töökasvatuse puudumises või hootises depressioonis. Steriilsust ma ei hinda, meeldivadki sellised asjadega üleküvaud boho-pesad rohkem, kui skandinaavia valge. No ja lisaks lapsed, eks. Kuigi ma olen mõttes ja Facebookis liitunud minimalistide grupiga ja ENDAL mul asju ei olegi eriti palju, siis kitsaskohtadeks on:

1. laste riided, mis on Allaniga kahepeale ja a-la-ti tuleb ühetl või teiselt poolt hädakarje “kuule appi, jäta mulle lasteaeda plika särke / poisi pükse”. Ainsad esemed mis EI rända, on pidžaamad, kuigi plika viimati tuli issi juurest Krati pidžaamapluus seljas.
2. selle kõige suurema lapse, ehk siis Paavo matka-, töö-jms kaheldava väärtusega varandus. Muu hulgas nt. miski, mis meenutas räbaldunud toolipatja… aga selgus, et seda kasutatakse pikematel matkadel kanuus istumisalusena. Ses suhtes ma ei virise, et KUI meil oleks rohkem ruumi kui 46 ruutmeetrit, ei peaks ma matkavarustusega voodit jagama. Praegu, paraku, pean.

Palju asju + vähe ruumi = segadus. Kui ma Saksamaal töötasin ja sealset peret vaatasin, siis ma ei saanud mittekuidagi aru, kas siis NII raske on panna asju õigele kohale? Miks on rasvakriidid köögis söögiriistade sahtlis ja mustad trussikud jäävad WC-põrandale? Mis elu see on?

No ja nüüd ma vaatan ringi. Nokin köögiriiulilt Reti KLEIDI, WC-st märja pidžaama, Krati madratsi ALT ta koomiksi, elutoa laua pealt hommikusöögihelveste purgi, diivani pealt Retile väikseks jäänud kombe ja Kratile liiga suured dressipüksid… ja ma võin näpu peale panna nendele hetkedele, kui ma jooksin plikal kahe kleidiga sabas ja soostus ühe lõpuks selga panema. Teine siis jäi, sest me olime isegi juba graafikust maas. Ei pannud tähele hetkel, kui pidžaamas laps korraga paljas oli ja utsitasin teda riideid selga panema. Ei ole jõudnud selleni, et koukida välja ja teha lahti vaakumkotid, kus on laste liiga suured riided, et lisada sinna paar eset. Jne.

Ma ei tea, kuidas need inimesed seda teevad, kes käivad täiskohaga tööl, vanemdavad lapsi ja hoiavad põrandad nii puhtad, et neilt võiks süüa. Kui neil just ei ole Galinat, kes käib kord nädalas pesu pesemas ja koristamas. Või pedandist elukaaslast. Või koristusrobotit (kes ilmselt kohe LEGOdest kõhuvalu saab).

Advertisements

3 thoughts on “Segadus

  1. Pingback: kodumajandusest
  2. Kaur ütles:

    Meil ei ole põrandad puhtad. Lisaks on meil kass, kes ajab karva ja liiva. Ja lastele pole me suutnud puhtuse pidamist üldse õpetada.. Ja meil vedeleb kõikjal, KÕIKJAL raamatuid.

    Aga muidu.. Kõige lihtsam viis korda hoida on “rohkem ruumi”. Tõmbad põrandale mõttelise joone: legod ja trussikud sinnapoole, tühjus teisele poole.

  3. Tikker ütles:

    Mind häirivad asjad valedes kohtades, aga seda vaid siis, kui mul on aega, et neid märgata. Tööpäevadel tihti ei ole aega. Vabadel päevadel sõltub, kas ma olen kodus või mitte ja kas ma olen laisk või mitte. Köök on ainus, mida ma enam-vähem jooksvalt korras hoian, sest segaduses ei saa lihtsalt süüa teha. See tähendab, välja arvatud põrand. Põrand on minu silmadest nii kaugel, et sealset läbu ma lihtsalt ei pane tähele. Mõtlen küll, et peaks korra nädalas pühkima ja pesema, aga pesen reaalselt ehk kord kuus :D

    Aga külalised on kuldaväärt, motiveerivad. Mida kaugem külaline tulemas, seda rohkem korda saab kodu. Kui muidu ei viitsi, siis külaliste tulles ikka. Millal te lõpuks külla tulete, ah? Ma ootan juba KUID. Sa loe kokku kõik need korrad, mil ma olen viimase kuue kuu jooksul sinu pool käinud ja häbene natuke kuskil nurgas :P

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s