Geopeiturite sadomaso

See kuu on rahaliselt olnud nii tuksis, et nii tuksis kuud ma ei mäletagi. Seega vahetasime auto jalgratta vastu. Ma olen endiselt vaimustuses Paavo oskusest mittemidagiütlev rämps kõigepealt üles leida ja siis hunnikust rämpsust midagi ilusat teha, nagu minu rattaga juhtus. Sõnaga – päeva lõpuks pärast Retika lõunaund ja Krati mittemagamist tahtsin ma nendega mänguväljakule minna. Kratt otsustas, et tahab minna rattaga ja mitte enda omaga, vaid Kõige Suurema Paaviani omaga, mis ka meie kuuris seisab. Vaene laps ei saanudki lõpuks aru, et ma ei luba teda talle kaks numbrit liiga suure rattaga tänavale mitte seetõttu, et ma oleks maailma kõige halvem ema, vaid et ta sellega kohe kolm korda ümber kukkus. No igatahes jäi Kratike Paavoga koju, kuulu järgi jonnis end magama ja mina käisin Retiga sõitmas.

Retiga kahekesi rattaga sõitmine on hetkel vist üks mu lemmikumaid asju üldse, eriti sumedal suveõhtul, kui väljas veel soe aga samas inimesi liikvel vähe. Mõnus, vaikne, saan oma plikanatiga rahulikult maailma asju arutada. Keegi ei nõua midagi, keegi ei jookse ära, keegi ei sega kellegi jutule vahele. Tiirutasime niisama Kalamajas ja lõpuks jõudsime Lennusadama mänguväljakule. Poistele oleks see ehk tsipa igav olnud, aga plikale oli täpselt jõukohane.

IMG_1759

Hiiglama suur rõõm oli näha, et Lennusadam ei ole Tallinnas võõrkeha. Orbiidil tiirlesid veel kaks romantilist paari, üks paar koeraga, kaks peret mänguväljakul, üks uljas pisike jooksurattur ja isaga palli mängiv noormees. Aga meie saime lõpuks koju minna nii, et isegi ülisuurt kisa ei olnud – ilmselt oli väsimus suur.

Järgmine õhtu oli meil lapsevaba ja ma tagusin Paavot ikka tükk aega tulise oraga sinnasamusessegi enne, kui ta lõpuks otsis välja ühe aarde, mis tal leidmata on ja me sadulasse istusime. Mina olen linnaliikluses endiselt kogenematu kala, aga õnneks Paljassaare tipus oli natuke maastikku ka ja tunne oli täpselt nagu suvel maal. Aarde leidis Paavo muidugi nipsust ja jäi üle aega torni tipus natuke romantikat ka teha. Paavo näitab suvalises suunas üle metsa:

“Näed, seal metsa taga, seal on üks aare veel.”
“Kas sul on see leitud?”
“On küll… aga ma NII tahaks vaadata, kuidas sina seda otsid.”

Geopeiturite sadomaso indeed. Teemaarendus Facebookis muidugi leidsi, et eriti sado oleks see juhul, kui Paavo aarde otsas istuks ja laseks mul otsida…. ja otsida…. ja otsida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s