ain’t no sunshine when he’s gone

Kui ma möödunud nädala algul kurtsin, et kõik on nii pekkis – tööd on nii palju ja raha on nii vähe ja üleüldse… siis ei teadnud ma veel, et nädal lõppeb lähedase sõbra surmateatega.

See vahepealne nädal oli täis nii mitmesuguseid emotsioone, et ma isegi ei oska. Ma olen olnud šokis, vihane, kurb, šokis, õnnelik, kurb. Peamiselt siiski tunnetanud, kui suur tühik võib ühest inimesest maha jääda. Ja ma tahtsin sellest kirjutada aga ei tahtnud sellest kirjutada, sest tema lähedaste jaoks on see tühik veel suurem ja seda, kuidas see valu saab olla veel suurem… ma mõtlen ja siis ma isegi ei taha seda ette kujutada.

Kui ta ise oleks saanud valida, siis oleks ta ilmselt valinud midagi niisugust – minna noorelt ja õnnelikuna. Mulle tundub, et ta elas nii hästi, et midagi ei jäänud ütlemata. Minul üks asi jäi.

Aitäh.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s