Jumaldan Wintersoni

Üldiselt on sidrun.
Liiga palju tööd ja samas liiga vähe raha. Autoremont võttis lõviosa eelarvest, kuskilt midagi peale tulemas ei ole ja noh… vaja on asju.
Kirjaliku tõlke alustes olid kodutööks mingisugune uippu-õudne tekst Euroopa Liiduga ühinemist. Kamaluga kantseliiti + tõlkimatuid juriidilisi väljendeid. Et sellest põgeneda, võtsin ette ilukirjanduse tõlkimise kodutöö ja no mmmm… ma jumaldan Wintersoni.

Kõigepealt oli mul vaja tõlkida “the wrong crib”. Vale häll on küll kontekstipõhiselt õige lahendus, aga Wintersoni keel on niivõrd poeetiline, et ta vajaks midagi suupärasemat. Jäin lõpuks vale voodi juurde – ükskama, kas see lapsuke oli siis hällis või voodis.

Siis istusin jupikese McCarthyismi juures, aga kuna see jäi kõige viimaseks ja midagi paremat pähe ei tulnud, siis panin lihtsalt makartism nagu Wikis on – kuidas koolis õpetatakse, ei tea. Võib-olla keegi teab?

Edasi tuli mängu ema, kellel kõigi muude tervisehädada juures on prolapse. Veetsin mõned head minutid vaadates väljalangenud emakate ja pärasoolte pilte. Lõpuks jäi sisse “elundite väljalangemine”, mille pärast tänast vestlust prof. arstiga siiski emakaks parandasin.

Edasi tuli natuke põnevust. Algtekstis oli she’s called ‘Kindly Light’, mille võiks tõlkida lihtsalt lahkeks või teednäitavaks valguseks, AGA sügavalt uskliku ema puhul võib vabalt olla tegu ka John Henry Newmani sõnadele tehtud kirikulauluga, mis näitab ema rolli paganate Taevariigi poole juhtimises. Nii et “Säravaim täht”.

Edasi tuli kaunis fraas copperplate handwriting, mille kohta ma lõpuks aru sain, et tegu on rõhutatult kunstipärase kirjastiiliga.

Ja lõpuks minu lemmik: weighing around twenty stone. Lihtne, eks – teisendad ära. Teisendamine aga tähendaks teose toomist ühest kultuuriruumist teise, seega olin ma teadlikult jätnud miilid miilideks. Stone on aga selline ühik (umbes 6,5 kg), mille kohta eesti keeles ainuke vaste ongi stone. Ja nii on. Ilukirjanduses aga ei ütle ma “ta kaalus umbes kakskümmend stone’i” – jeesus küll, see lõhub õrna Wintersoni ju ära. Seega nuputasin ma tükk aega asendust ja lõpuks midagi sain.

Sõnaga – tõlkisin terve lehekülje ilukirjandust ja mulle meeldib see. Kahjuks on Wintersonil nö ametlik tõlkija olemas, aga käeharjutuseks on ta väga hea.

1

Valest voodist

Kui mu ema minuga kurjustas, mida juhtus tihti, ütles ta: „Saatan näitas meile kätte vale voodi!“
Kujutluspilt saatanast, kes külma sõja ja makartismi vahepealt leiab aega, et 1960. aastal Manchesteri külastada – ainult selleks, et Mrs Wintersoni petta – on ülepaisutatult teatraalne. Mrs Winterson oligi ülepaisutatult depressiivne: naine, kes hoidis relva oma kummutisahtlis ja padruneid küpsisekarbis. Naine, kes veetis öö küpsetades selle asemel, et minu isaga ühes voodis magada. Naine, kes oli hädas nii emaka väljalangemise, kilpnäärme, laienenud südame kui ka pidevalt mädanevate paisetega kaetud jalaga ja kellel olid kahed proteesid – matid igapäevaseks tarvitamiseks ning pärlmutrikarva komplekt pidulikeks puhkudeks.
Miks ta lapsi ei saanud, ma ei tea. Mind lapsendati soovist leida sõber (neid tal polnud) ning samuti ka selle pärast, et endast märk maha jätta – olin tema jaoks kui kosmosesse saadetav signaal.
Mrs Winterson ei tahtnud jääda tundmatuks ja nii pidin ma, nagu kõik lapsed – lapsendatud või mitte – viima ellu mõned ta täitumata unistustest. Me kõik täidame oma vanemate unistusi. Meil ei ole valikut.
Aastal 1985, kui ilmus mu esikromaan, oli ema veel elus. „Apelsinid pole ainsad viljad“ on pooleldi autobiograafiline lugu tüdrukust, kes lapsendatakse sügavalt usklikku peresse. Tüdrukust peab saama misjonär, selle asemel armub ta naisesse. Järgneb katastroof. Tüdruk lahkub kodust, astub Oxfordi Ülikooli ja kui ta tagasi vanematekoju jõuab, leiab ta eest ema, kes räägib raadio kaudu paganatele Taevariigist. Tal on käsi pulsil, teda hüütakse „säravaimaks täheks“.
Raamat algab nii: „Nagu suurem osa inimesi, elasin ka mina kaua aega koos oma ema ja isaga. Isale meeldis maadlust vaadata, emale meeldis maadelda, ükskõik millega.“
Suurema osa oma elust olen ma olnud võitleja. Võidab see, kes lööb kõige tugevamini. Sain lapsepõlves tihti naha peale ja seetõttu õppisin varakult, kuidas mitte nutta. Kui mind ööseks majast välja jäeti, siis istusin ma trepil kuni piimamees tuli, jõin oma ema ärritamiseks tühjaks kõk pudelid ja läksin jala kooli.
Me käisime alati jala. Meil polnud autot, ega raha bussiga sõitmiseks. Tavaliselt kõndisin ma viis miili päevas: kaks miili kooli ja tagasi ning kolm miili kirikusse ja tagasi.
Me käisime kirikus iga päev, välja arvatud neljapäeviti.
Mõnedest juhtumistest rääkisin ma ka „Apelsinides“ ja pärast selle ilmumist saatis ema mulle kunstipärase käekirjaga kirjutatud vihase kirja, kus nõudis telefonikõnet.
Me polnud teineteist mõned aastad näinud. Olin Oxfordist lahkunud, üritades end jalule aidata. „Apelsinid“ ilmus, kui ma olin väga noor – kõigest kakskümmend viis.
Ma läksin kokkulepitud ajal telefoniputkasse – mul ei olnud kodus telefoni. Mu ema läks telefoniputkasse – ka temal polnud telefoni.
Ma valisin Accringtoni suunakoodi ja operaatori juhiseid järgides numbri ning seal ta seisiski. Kellele seda Skype’i vaja on? Rääkides ilmus ema vaimusilmas mu ette.
Ta oli tugeva kondiga naine, pikemat kasvu ning kaalus sama palju kui hunnik kive. Ta kandis tugisukki, madalaid sandaale, krimpleenkleiti ning nailonist pearätti. Kindlasti oli ta nägu puuderdatud (hea esmamulje), kuid huuled polnud värvitud (liigne ilustamine).
Mu ema täitis kogu kabiini. Mõõtkavast väljas, suurem kui elu. Nagu oleks ta välja astunud muinasjutust, kus suurus on umbkaudne ja muutuv nähtus. Ta paisus. Ta kerkis. Ning alles hiljem, aastaid hiljem, kui oli juba liiga hilja, mõistsin ma, kui väiksena ta iseendale näis. Laps, keda keegi ei tahtnud. Ilmale toomata laps tema sees.

Advertisements

3 thoughts on “Jumaldan Wintersoni

    • Liis ütles:

      Mind on kogu elu huvitanud lavatagune – nii teatris, nii kirjanduses ja nüüd ka tõlkes. Tavaliselt inimesed ei mõtle selle peale. Loevad, võibolla ei hinda üldse. Kui hindavad, siis pigem jääb silma see, mis on kehvasti aga mitte keegi ei tea, kuidas iga teise fraasi taga v õ i b tegelikult olla pikaaegne õige sõna otsimine. Äge maailm, eks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s