Kuidas siil udus käis

Eile oli siis see päev, kui ma sain täieõiguslik gruupi olla – bändiga õhtust süüa, backstage kaudu sisse ja pärast veel pilti ka teha. Ma ei väsi imestamast, kui imelisi asju võib tuua puhas juhus ja no igatahes on meil nüüd kokkulepe, et seitsme aasta pärast (kui mitte varem) jälle. Tüübid on endiselt ägedad, kuigi 12-aasta tagustest peomeestest on saanud korralikud pereisad.

mg3

Kuna kõik blokkisid mu tasuta ära antavat kontserdipiletit (Tsau Marju, Liina, Joel ja Alar!), siis pidin lõpuks ikkagi oma mehega minema. Oli meeldejäävalt romantiline õhtu – kuna tema pole tallinlane ja ei saa tasuta sõita, siis otsustasime jala koju minna. Palusin, et ta näitaks mulle kõige lühemat teed läbi vanalinna. See on nimelt koht, kus ma siiamaani ära eksin. Ise irvitan, et sel ajal kui teised esimesel kursusel jõid ja öösiti autopiloodiga koju roomasid…olin mina rase ja nii on mulle vanalinna telgitagused siiamaani tundmatud.

No kõnnime. Üles ja alla ja sinka-vonka ja… Kolm korda küsin,et kuule – kuhu kuradi kohta sa mind vead? “Koju, kõige otsemat teed pidi,” on siiras vastus. “Ega sul külm ei ole?”

No väljume lõpuks mingist kangialusest Balti jaama juures, sealt edasi on mul tee selge ja vudin ees minema. Märg nagu kass, sest eile õhtul oli tavapärasest veel sitem suusasilm. Koju jõudnud Paavo muheleb, palub arvutit ja siis riputab Facebooki pildi pealkirjaga “Siil udus”.

Mis ma oskan öelda… keegi ilmselgelt armastab mind.

kodutee

Advertisements

2 thoughts on “Kuidas siil udus käis

  1. Kairit ütles:

    Aitäh!
    No tahtsingi lihtsalt tänada. Selle eest, et MG3-st kirjutasid. Kuna see inspireeris, siis ostsin pikema jututa piletid ja nüüd on poistel juures kolm andunud fänni. Laps ostis lausa enda raha eest plaadi ja kogus autogrammidki peale.
    Tegelikult plaanisin sind vihje eest tänada juba kontserdil, kuid avastasin, et kuigi käin siin kogu aeg lugemas, siis päris elus ära ei tunne. Käisin ja piilusin kahtlustavalt ühte ja teist, kuni lõpuks enda arust õige inimese tuvastasin. Ja siiski oli ebakindlus liiga suur, et juurde astuda. Nüüd siis pildi pealt näen, et põrnitsesin täiesti õiget inimest.
    Igatahes suured tänud veelkord!

    • Liis ütles:

      No näed sa siis, kahju et ära ei tundnud :) Ma ei märganud kedagi põrnitsemas ka, seega liiga intensiivne pilk polnud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s