Oskar läheb lasteaiast koju

Minu kirg on lasteraamatud, see on ilmselt selge. Vahel on need õnnestunud ja vahel mitte, vahel on tegu eriti kehva tõlkega ja vahel on eestikeelne sõnademäng lastele hoomamatu, vahel hakkab rahast kahju ja mõnikord leiad raamatupoest pärli, mida loetakse uuesti ja uuesti ja uuesti.

Kui Varrak pakkus mulle raamatuid arvustamiseks, siis ei leidnud ma nimekirjast peale lasteraamatu mitte midagi, mida lugeda. Ilmselt on asi selles, et ma olen viimasel ajal nii vähe lugenud, et ei ole absoluutselt enam kursis, mis on hea ja mis mitte. Võtsin siis Venno Loosaare raamatu “Oskar läheb lasteaiast koju“, sest see tundus olevat paras pähkel, mida Kratile ette sööta. Kratt pole raamatut veel näinud, sest tal on jõulukingitustena saadud pikk nimistu ees (hetkel pusib Pettson jõuluvanamasinaga), aga mina neelasin kohe alla.

Tänapäeva lasteraamatud peegeldavad väga hästi ühiskonnas toimuvat. Vanemad on küll pildis, aga nad ei ole lastele pühendunud, sest teevad tööd. See raamat on meeldiv erand, kuigi vanematest eriti palju juttu ei ole on näha, kui väga nad lastest ja üksteisest hoolivad, alustades sellest ema läheb isale hambaarsti juurde julgustuseks kaasa ja lõpetades sellega, kuidas nad lõpus oma lastele vastu jalutavad. Saate aru, jalutavad. Ei helista politseisse, ei sõida otsima, vaid jalutavad! Millal Sinu laps nägi viimati oma vanemaid jalutamas?

Lisaks vanematele on hästi lahendatud ka õdede-vendade vahelised suhted. Mitu aastat noorem õde või vend on küll tüütu putukas, aga ometi nagu natuke kallis ka. Ehk siis Johanna ei puikle eriti, kui peab Oskari lasteaiast koju tooma – mis siis, et tänapäeva teismelistele omaselt on ta pilk 90% ajast telefonis. Oskar aga noore geeniusena mõtiskleb, et võiks olemas olla äpp, mis inimesi tee peal olevate postide ja puude eest hoiatab. (Või siis võiks inimesed õppida internetita toime tulema, vähemalt tänaval).

Sisu ma põnevuse huvides ette ei räägi, kuid keel on ladus ja sobib suurepäraselt ette lugemiseks. Kui tõlkeraamatute puhul jäävad mõned kohad kõnekeeles lonkama, siis selles raamatus on asjast räägitud nii, nagu viieaastane seda teeks. Laused ei ole liiga pikad, ent on vägagi kujundlikud ja haaravad. Pisemaid kuulajaid, kelle tähelepanu kuulamisel veel hajub, abistavad nutikad pildiallkirjad. Minu peresse, kus lapsed on 8 ja 4 sobib see seega ülihästi – saan nii unejutuna ette lugeda kui suuremale iselugemiseks pihku pista. Aitäh ja ootan uusi!

Lõpetuseks koht, mis mind ennast kõige rohkem naeru pugistama ajas, otsekui meie perest võetud:

“Jajah, kindel see” pomises isa mõttessevajunult. “Ülevalt alla, mehe nimi eesti rahvuseeposest… viis tähte, kolmas täht on L, hmmm… ma olen seda kindlasti kuulnud.” Isa näris pastaka otsa ja suunas pilgu lakke, justkui võis vastus olla sinna kirjutatud.
Ema astus kiirel sammul laua juurde, toetas oma käed lauale ja põrnitses isale otsa. “Kalev!” Tema hääl oli nüüd valjem kui tavaliselt. “Kas sa kuuled mind?!”
Isa mõttelõng katkes. Ta vaatas emale küsivalt otsa: “Jajah, ma kuulen. Mis sa ütlesid?” Kuid siis lõid isa silmad särama. “Sa ütlesid Kalev?! Jaa, see võiks sobida küll! Täpipealt, aitäh kallis!”

Ahjaa, pisike remark, mitte küll selle raamatu kohta vaid üleüldse – tõsiselt puudus on ladusas keeles raamatutest, mis on trükitähtedes ja sobiksid lugemiseks 5-6 aastastele, kes tahavad ise pusida. Ausalt. Trükitähtedega raamatud on kas titekad… või siis pole neid üldse, ainuke hea lugemisvara oli Aidi Valliku “Roosi ja emme”.

 

Advertisements

One thought on “Oskar läheb lasteaiast koju

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s