Mentaalsete maastike muutumine

Ma mäletan seda hetke kui ma muutusin. Oli öö, mul oli just sündinud esimene laps ja ma lebasin intensiivis. Vaikne oli, keegi kõrval ei surnud ja mul endal oli ka (peal füüsiliste parameetrite) kõik korras. Aga see, et mu laps oli teise intensiivi kärutatud ja mul puudus igasugune info, kas temaga on kõik korras… see keeras mu mentaalse tasakaalu perse. Nii et kui varem ma olin selline happy-go-lucky ja vaatame-mis-saab… siis nüüd on mul vaja plaani ja ma tahan, et ma teaks, mis juhtuma hakkab. Ma tahan et asjad oleksid nii nagu varem ja ei muutuks eriti.

Tahtmine, eksole, taevariik ja tegelikult muutuvad kõik plaanid kogu aeg. Suveks plaanide tegemine nägi välja nii, et me printisime välja juuni, juuli ja augusti ja siis hakkasime sinna peale klapitama minu sessi ja plaanitud töid, T. puhkust, üritusi, T. eksnaise puhkust ja minu eksmehe uue naise lastegraafikut. Kärgperede rõõm. Lõpuks läks hoolimata kogu sellest planeerimisest ikkagi kõik perse ja mitte ükski soovitud plaan pole veel teoks saanud ja ilmselt ei saa ka.

Mulle ei meeldi ka see, kui maastikud muutuvad. Suvine koduvald on selles suhtes arenev vald ja igal aastal jälle tulles on palju uuendusi…. Seda randa kus mina ujuma õppisin, ei ole enam. Need salakäigud läbi metsa on nüüd eramaa. Kraavid, mida ma kevadeti lahti kaevasin, on kokku kasvanud. Puid on maha võetud ja puid on juurde istutatud. Tollane ametlik matkarada, mida mööda me kehalise tunnis jooksime, algab ja lõpeb aiaga nii et sinna ei pääsegi. Kõik on nagu sama ja samas ei ole ka ja see häirib mind nii väga, et iga kord maal olles saan pisikese paanikahoo.

Samuti on mul emaga  igal suvel vähemalt üks tüli teemal “see on ju sinu kodu ka, kuidas sa ei tea, kus asjad on”. Ta jätab arvestamata fakti, et ma pole siin 15 aastat elanud ja selle aja jooksul on tehtud vähemalt kaks korda remonti, rääkimata asjade ümberpaigutamisest ja uute asjade ostmisest. Ma tean, kus olid köögikombaini otsikud. Sahvris, vasakut kätt, kõige ülemusel riiulil. Aga kui sahvritki enam ei ole, millest me siis räägime?

Viimatine torm jättis meid kolmeks päevaks elektrita ja murdis maha mu lapsepõlve kõige saladuslikuma puu. Mul oli alati unistus selle otsa ronida, aga esimesed oksad olid kõrged ja ma ei ulatunud. Lisaks oli puu all kunagi pommikraater või midagi muud taolist, mis oli vett täis ja julgusest jäi puudu. Nüüd pole enam puudki.

13552520_1151384791548554_551686787_n

Advertisements

One thought on “Mentaalsete maastike muutumine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s