How to adult 123

Mulle meeldib depressioonis inimesi jälgida. See kest, mille nad endale ümber kasvatavad, murrab tükkideks mingi sotsiaalse filtri, mis inimestel on. Nii et kursaõe lause: “Muidugi ma ei meeldinud neile, hüsteeriahood ja nii… ” tundub korraga täiesti normaalne. Nii inimesed räägivadki. Tunnetest. Ja: “Mu mees räägib oma teise naisega tunnetest” tundub ka täiesti okei. Nii inimesed räägivadki. Erinevad inimesed, igaühel oma lugu.

Ma tean, et ma lähen varsti katki. Viimased nädalad olengi juba mõranenud. Sõbra surmast saab järgmisel nädalal aastal ja mul on kogu aeg olnud vaimsete aastapäevadega mingi kiiks. Ja nüüdki. On viirastused ja freudian slipid ja ta imbub vaikselt tagasi. Asjale ei aita kaasa ka kool, töö, praktika, lapsed ja eksabikaasaga koos psühholoogi juures käimine, kust ma esimesel korral tulin välja nuttes ja veetsin nuttes järgmised kaks tundi. Pärast seda panin aja enda psühholoogi juurde mis on esmaspäeval ja ma isegi ei tea, mida talle öelda.

Ma ei saa hetkel aru kas ma olen tasakaalust väljas sest et aju või ongi see koorem, mis mul on, ühe tavalise inimese jaoks liiga palju. Ma tahan, et keegi mind kiidaks aga selle asemel saan ma “sinu elu on su enda kätes” ja “lahendamatuid probleeme ei ole olemas” ja “võibolla sa lihtsalt võtaksid endal käed persest välja”.

Kui ma ärkan kell kuus, teen kohvi, saadan lapsed kooli, tulen ise koju tagasi, tee peal õpin saksa keelt, pesen masinatäie pesu ja panen selle kuivama, lähen kooli, kirjutan kaks artiklit, lähen võtan kaks last, viin ühe trenni ja teise koju, teen süüa, toon ühe trennist koju, pesen nõud, keedan moosi ja kell 23 voodisse varisedes tõden, et mu aju ei suuda hetkel toota 200 sõna abstracti sellest magistritööst, mida mul veel ei ole… kas tõesti on asi selles, et ma ei võta käsi persest välja ja ei muuda oma elu? Või peaksin ma kuhugi oma päevaplaani mahutama veel trenni, et serotoniin ja nii? Või…

… just don’t let it sink in.

adult

Advertisements

10 thoughts on “How to adult 123

  1. väga väga naine ütles:

    Kuule, minu kui asjatundja arvamus, mis on umbes 67 korda (liialdamata) mu oma blogis olnud, väga lühendatult:

    * maailm tahab alati rohkem. Võid enda päriselt ja üleni puruks anda ja ta ei saa rohkem täis.
    * nõuanded nendelt, kes su situatsiooni läbi ei viitsi mõelda on nõuanded, mille ärakuulamisegi viitsimisega olen nõuandjatele teinud teene, mida nad ei vääri ega vaja

    Sa oled miljontubli. Aga kiitust minu käest selle eest ei saa. Ma ütlen hoopis, et kuradile tubli. Puhka. Võta vabalt. Maailm ei lähe hukka, kui sa seda päevast päeva ei päästa. Sa ei ole asendamatu. Ning kui maailma mastaabis midagi ei muutu, miks mitte teha seda, mida ise tahad ja olla pohhuistlikult õnnelik?

  2. Nell ütles:

    Mina õppisin ka ühel hetkel ära, et liigne tublidus ei tule kellelegi kasuks. Teed ära need asjad, mis on kõige olulisemad/ põletavamad ja ülejäänu jääb teiseks korraks. Tead küll, et algul on küll kibekiire aga siis kiire läheb mööda…

  3. Morgie ütles:

    No ma arvan pidevalt, et sa väärid palju, väga palju aurahasid oma kangelaslike tegude ja tulemuste eest, aga ikkagi on küsimus selles, kui paljusid neist tahad sa postuumselt kätte saada…
    Ilmatalaks olevate inimeste ponistusi nähakse tavaliselt alles siis. Kui.

  4. Terje ütles:

    Asjalikud nõuanded need mõlemad eelmised. Aga mina näiteks omast käest tean, kui raske omaks võtta. See mingi sisemine läbipõlemismootor tiksub sees ja järele ei taha jätta. Kõime tahaks jõuda ja suuta ja kui parasjagu ei suuda, tundubki maailm kokku kukkuvat. Ja ümbritsevad nagu vaataks süüdistava pilguga. Ehki ei vaata muidugi. Aga ei kiida ka selle kõige eest, millega hakkama osed saanud. Hoopis küsivad, milleks. Ja siit see masendus tuleb. Sest ajakirjades ikka kirjutatakse nendest Eriti Tublidest. Isegi kui neil on olnid masendus ja depressioon, on nad sellest väljatulnud jaennäe, jälle tublideks hakanud. Ja mina ei suuda sdda ikka veel

    • siil ütles:

      No selles asi ongi, et ma olen ise tubliduseapostel ja kui mina ei tee, siis keegi teine ka ei tee. Koolitööd ei tee minu eest obv mitte keegi (kuigi ma aegajalt pakun vahetust, et noh tehke minu eest tehnikatõlge ja mina teen jupi ilukirjandust – kõik on ausad, raisk), tööd ka ei saa lasta minu eest teha, sest raha on vaja ja no minu laste eest sel ajal kui nad minu juures on (pool aega on isa juures) peaks ma ka ise hoolitsema. Seega loll ja laisk, et ei jaksa.

  5. nodsu ütles:

    apostlite all pidasin silmas neid, kes ütlevad, et “sinu elu on su enda kätes” ja “lahendamatuid probleeme ei ole olemas” ja “võibolla sa lihtsalt võtaksid endal käed persest välja.”

    koolitöö… kas sul hiljuti ei olnud probleemi, et oma aineid ei saa praegu nagunii võtta ja siis võiks sama hästi akadeemilise võtta?

    a kui selles asjas on midagi muutnunud, siis vähemalt ennast tubliduse eest kiita võib ikka.

      • väga väga naine ütles:

        Jaa, seda küll. Meeletult tubli.
        Mul on lihtsalt raske seda lugeda, sest täpselt nii oli mul ka – teha ja teha ja teha ja teha, sest kui ma ei teeks, oleks ju veel hullem ning niigi on elu ju vaevalt väljakannatav!
        Ja nüüd juba teist aastat ma vaatan enda ümber ja tõden, et oot. Kõik, mis nüüd toimib minu abita, oleks ju enne ka võinud minu abita toimida?! Miks ma end sedasi rebestasin?! Kes sellest kasu sai?!
        Ainult mina sain kahju. Dohh.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s