Losing my mojo

Kogu selle pideva töökoorma ja rahapuuduse ja hektiliste graafikute vahele on täiesti kaduma läinud mu soov süüa teha ja rõõm söögitegemisest. Ma olen alati siiralt nautinud neid köögis veedetud hetki ja seda, kuidas kolmest toorainest on võimalik valmistada kolm täiesti erinevat rooga, aga nüüd… midagi. Kaasa ei aita ka pirtsakas Kratt ja Prooton, kelle lemmiktoiduks on marineeritud seened. Ega see hääl mu peas, mis räägib, et kuigi makaronid juustuga lastele väga maitsevad, ei oleks hea neid ainult ja ainult makaronidega toita. Nii et istusin nüüd pool päea pinterestist guugeldades healthy family meal plan ja muid otsingusõnu ja… midagi. Ainuke asi mis minus isu tekitas, oli röstitud paprikatest pastakaste.

Mis ma siis nüüd teen? Kanasuppi? Lillkapsavormi? Või annan söögitegemise Paavole üle ja ise viskan friikartulid ahju?

Advertisements

2 thoughts on “Losing my mojo

  1. Nell ütles:

    Kas mingit kompromissi ei ole lastele meeldiva ning tervisliku peretoidu vahel? Kartulipüree ja ise tehtud kanafileenagitsad? Röstitud paprikast kaste sinna kõrvale? Ja salatiks/köögiviljadeks söögu igaüks midagi värsket.
    Kanasupp peaks ka suhteliselt lollikindel valik, ma riivin porgandi ja bataati supi sisse ära, nii porksipõlgur ei saa neid välja nokkida ja maitse pole nii domineeriv ka.

    • Natasha Bluu ütles:

      Mu Kratt üllatas mind ükskord sellega, et nokkis hapukapsasupi seest välja kõik kapsalibled. Ükshaaval, taldriku servale.

      Aga kanasupp ilmselt tuleb.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s