Kuidas ma napilt Hannibal Lecteri keldrist pääsesin

Mul on stressilihased. Ehk siis kõik, mis ma vaimselt läbi elan, käib peast läbi ja maandub siis turjas. Eelmisel neljapäeval ma konkreetselt vihastasin endale migreeni ja jätsin seetõttu akrosse ka minemata, et ma oleks seal olnud lihtsalt nagu… nagu kange kõrvits. Või midagi muud suupärast. Igatahes on lõdvestumine minu jaoks keeruline protsess, käin seda psühholoogil õppimas ja puha (haa, sel nädalal on peamine nali olnud selle pihta, et mul on vist hingehüpohondria – ajad on kinni mulle, mulle ja T-le ja tema eksile, mulle ja minu eksile ning minu lapsele. Sellise koguse peale peaks igaks juhuks paariteraapiasse ka minema…)

Seoses kogu selle kräpiga on mu lihaspinged nii suured, et kui keegi kuskil mainib sõna massaaž, siis venivad mu kõrvad viie meetri pikkuseks ja naharakud irduvad kehast ning sööstavad omasoodu massööri poole. Nii et pole ime, et ma Teistmoodi Perekonnale lahkelt oma lemmikkohvid ritta ladusin ja käsi hõõrudes ootama jäin.

No ja kui siis tuli teade, et Tai massaaži on võitnud kõik ja helistatagu, kickis sisse mu telefonifoobia, mis resulteerus selles, et ma leppisin Facebooki teel kokku kohtumise järgmiseks hommikuks minu jaoks jumala võõraste inimeste juures. Kuna mul ja Meelisel oli neli ühist sõpra, siis julgesin eeldada, et mind keldrisse ei vangistata…. T interpretatsioon sellest oli muidugi vastupidine: “Ta ilmselt saatis kõigile su sõpradele sõbrakutsed ja neli lolli võtsid vastu.”

Kohe, kui ma nende pesa kööki astusin, hakkas mu peas laulma Drew ja ei läinud sealt õhtuni minema. Täpselt selline korter, nagu Felixil Hamburgis oli.

It’s in the wine we drink, dirty dishes in the kitchen sink, When the lights go out till the sun comes up, we are not alone. It’s in the miles we drive, never having to say goodbye,
It’s the things we tell each other, without saying a word.
You are the one thing that I know.

Lõpuks saime ikka köögist välja ka ja massaaži ajal oli mul täpselt selline tunne, nagu Hannibal Lecter üritaks must kõigepealt taskunuga teha (st risti ja põiki kokku voltida), seejärel keedaks mu pehmeks ja siis nokiks liha kiudhaaval luudelt. Erilist tähelepanu said stressilihased ja lapsekandmislihased. Nii mõnus oli. No nii mõnus, et pärast seda oleks ma peaaegu köögilaua taha magama jäänud, samal ajal lastest ja õpetajate palgast ja seksist rääkides… Mõne inimesega on lihtsalt instantne klapp :) Igatahes ma loodan, et Meelis ei pahanda, et ma tema numbri juba oma stressiselgadega tõlkijate ringkonnale jagasin.

Advertisements

One thought on “Kuidas ma napilt Hannibal Lecteri keldrist pääsesin

  1. Meelis ütles:

    Liis, tänan Sind heade sõnade eest! Klapp oli tõepoolest selline, nagu oleks juba varem üksteist tundnud. Ei pahanda, kui numbrit jagad. Sinu sõbrad on kindlasti sama kiftid, nagu Sa ise. Ja nagu Sa tead, siis mulle meeldib massaaži teha – see on mu kutsumus. :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s