Kastmega ja kastmeta

Mingi toiduteema on õhus. Indigoaalane kirjutas ja Manjana ka, aga ega ma ei ahvi – ma tahtsin juba enne kirjutada.

Käisin maal lastega, sest koolivaheaeg ja ostsin poest lasanjekraami Krati tellimusel. Ema vaatas, mida ma korvi laon ja pahurdas, et mis – panedki kohe kaks pakki tomatipastat sinna või? Siis sellest tuleb ju mingi plöga! Vanasti küll selliseid asju ei söödud, ikka kartul ja kaste oli…  No ja siis Tallinnas tagasi kõndisin ükspäev mööda linna (ja miks ma kõndisin, on üks teine jutt) ja mõtlesin, et veganiks me pole hakanud… aga liha on küll toidulaual ääretult harva. Kartulit ja kastet põhimõtteliselt ei teegi. Aga mida me siis sööme?

Liha sööme siis, kui T teeb. Minul endal lihaisu ei ole ja ilmselt pidevast vegangruppide lugemisest (sest sealt saab häid retsepte ja vahel jaburaid diskussioone) on tekkinud ka pisikene tõrge liha käitlemise vastu. Hakklihaga saan hakkama, kanafileega ka… aga ainuke liha mida ma süümepiinadeta ostan on Matsimoka viinerid – sest need käivad seljanka sisse ja seljanka on üks mu lemmiktoite, need pakendatakse paberkotti mitte plasti ja põhimõtteliselt meeldib mulle idee väiketootjate toetamisest rohkem, kui Talleg, Rakvere või muu suurtootja… Sõnaga T spetsialiteet on lihatükk ahju ja ahjukartul kõrvale, aga ma isegi ei mäleta, millal seda viimati tehtud sai.

Minu mugavustoit ja miski, mid ma tahan siis kui all else fails, on chili con carne. Või siis chili sin carne, kuhu sisse peotäis läätsesid visatud. Retsept on lihtne ja universaalne, ilmselt teeb igaüks omamoodi, aga mina pruunistan hakkliha koos tšilli, sibula ja küüslauguga, viskan sinna sisse peotäie paprikatükke ja siis peale oad ja tomatipasta. Tomatipastad panen pooleks mingid tervemate tomatitega versiooni ja päris püdela möga. Varem keetsin kõrvale riisi, viimasel ajal kastame sinna hoopis maisikrõpse sisse. Lapsed tavaliselt originaalroast keelduvad ja söövad maisikrõpse juustuga, aga head teed neil minna. Küll kunagi taipavad, mis hea on.

Teine päris-päris mugavustoit, millega lapsed ka heameelega nõus on, on viinerid kapsaga. Zavoodi eri selline. Ehk siis friikartulid, viiner ja kõrvale tingimata praekapsast ja konservherneid. Sinna juurde käib tingimata külm kaste, mida ma ka igasuguste asjade dippimiseks teen ja mis sünnipäevalaudadel on alati heakskiitvat mõminat kulda saanud: hapukoor, küüs küüslauku, sool ja tingimata till. Till on sügavkülmas, hea võtta.

Konservhernestega saab tehtud ka mu järgmine suur lemmik: karjuse pirukas. Ehk siis läbipraetud hakkliha ahjuvormi põhja, peale kiht konservherneid, eilsest üle jäänud kartulipuder ja otsa juust. Kartulipudrust teeb T lisaks suurepäraseid kartulikotlette, nii et tavaliselt käib eelmise päeva kartulipudru osas võistlus, et kumb selle nüüd enda valdusse saab.

Risotto baasretsepti sain kunagi Thredahlia blogist. Ehk siis riis pannil sibulaga või sees läbi praadida, otsa sorts valget veini (ja ülejäänud pudeli saab ära juua!). Samal ajal kui vein aurustub lasen veekannus vee keema ja valan sealt siis sortsukaupa riisile peale. Niimoodi et vesi katab riisi ära, siis ootad natuke ja siis järgmine sorts. Ja niimoodi kuni riis on valmis. Minu lemmik on rukolaga – päris lõpus ports lõigutud rukolat sisse, juurde veel võid ja parmesani. Kindlasti segada-segada-segada, mida rohkem segad, seda parem saab.

Sama moodi saab alustada ükskõik millist läätsepada. Sorts veini, hautad, peale tomatipasta. Kõige paremad läätsed tulevad eelnevalt praetud halloumi juustuga, sekka kikerherneid ja veidrate elamuste otsijad panevad mangotükke ka.

Riisist ja tomatist kannatab teha veel Sandra oapilaffi. Eriti hea on see võiubadega. Oad ja kikerherned on üldse mu suured lemmikud, kikerherned keeran kiirel ajal hummuseks, kusjuures mina oma hummust vürtsköömnetega ei maitsesta. Mul käib sinna küüs küüslauku, pool sidrunit ja supilusikatäis tahinit. Ja seda söön siis lusikaga paljalt või kastan sinna sisse tomatit, kurki ja muid köögivilju. Kaalikat või midagi.

Kurkidest rääkides jõuame salatini. Üks mu suviseid lemmikuid on raputatud kurgi salat – kurk õhukesteks viiludeks, sorts äädikat ja tilli ja kaanega kausis raputada kuni jaksad. Nomm. Teeb napilt ära teisele lemmikule – coleslaw salatile. Selle tarbeks tuleb porgand riivida, kapsas hästi peenikeselt hakkida ja tükeldada ka üks punane sibul. See segu tahab veel saada majoneesi ja hästi vähekene rosinaid. Kolmas salat, mida tihti teeme, on mugandus kreeka salatist. Kuna ma oliive ei söö, siis on meie kreeka salat üsna vaimuvaene – kurk, paprika, punane sibul, feta juust ja must pipar.

Pipraga seoses meenus veel spaghetti carbonara, aga seda vist oskavad juba kõik. Parmesan ja munakollane märksõnadeks. Viimase aja hea leid on pastakaste röstitud paprikast – röstid paprikad ahjus pehmeks ja lased saumiksriga püreeks. Lapsed ei saa arugi, et makaronidele on sisse segatud mingi nõme köögivili, mitte ketšup.

Lasanjest alustasime, aga lasanjele eelneb bolognese. Ja põhimõtteliselt võib bolognesega täita paprikad, need juustuga üle valada ja üle küpsetada. Aga suppidest siis – algas see kõik lillkapsasupist. Sellele järgnes sibulasupp. Siis tegin maapirinisuppi ja siis oli juba teadmine, et enamvähem kõike saab püreestada. Isegi kõrvitsat, mida ma mitte mingil muul kujul ei söö.

Hommikuti on laste eelistus nr 1 “kõbi piimaga”, aga ma üritan neile toppida ka kaerahelbe- või mannaputru. Kaerahelbeputru söön ma ise parmesaniga. Laisematel ja rahulikematel päevadel inglise hommikusöök (oad!), pannkoogid. Küpsetanud pole ammu, meil oli vahepeal ahi katki, aga see on rohkem T rida niikuinii, tal tulevad isegi katkise ahjuga kõik taigankäkid paremini välja, kui mul.

Võileibu me põhimõtteliselt ei söö… leiba või saia ostan siis kui on teada, et mõne söögi jaoks või kõrvale on vaja. Lapsed saavad koolist/lasteaiast tulles näksiks porgandit, paprikat, kurki, kaalikat, õuna, pirni jms asju. Lisaks viimasel ajal olen ostnud suuremas koguses pähkleid ja kuivatatud puuvilju, mida närime.

… mul on hetkel tunne, et midagi ülitähtsat on puudu, aga kui meelde tuleb, siis panen juurde.

Advertisements

9 thoughts on “Kastmega ja kastmeta

  1. Kaur ütles:

    Nii huvitav, KUI erinevalt pered söövad. Meie söögid on kõik TÄIESTI erinevad. Ehkki K. kaldub samuti taimetoitude poole (ja teeb neid jube hästi). Röstpaprika-püree on vist sarnane ja püreesupid üldiselt kah.

    • Natasha Bluu ütles:

      Mhmh, see ongi selle teema juures nii põnev. Nagu ma ütlesin, kindlasti on mingid asjad kirja panemata ja palun, jaga enda pere õhtusööke ka.

  2. Janeli ütles:

    Kust sa suuremas koguses pähkleid ostad? Ma krõbistasin muidu töö juures enne lõunat magusat, aga viisin paki pähklite ja jõhvikatega tööle ja isegi ei isuta šokolaadi järgi :P

    • Natasha Bluu ütles:

      Rhumveldi ühistellimustega olen liitunud, Biomarketist käin osasid asju lahtiselt ostmas. Bio4Yous on ka osad asjad kiloste pakkidega, ehk siis kust mida saab.

      Rhumveldist otse tellides on miinimumarve 250€ ja miinimumkogus 5kg üht asja. Nii et üksinda seda kokku ei saa tavaliselt. Ühe paki kaupa ja mittehulgihinnaga saab osta nt biolife.ee poest.

  3. K. ütles:

    Ma ei saa enam midagi aru. Satun aegajalt lugema ja oled koguaeg viidanud Paavole, aga nüüd on T?

    • Natasha Bluu ütles:

      Ma korra allmärkusena klattisin selle ära – alguses oli meie suhe blogosfääris natuke salajane, sestap leiutasin varjunime. Aga pikapeale muutus tüütuks meeles pidada, et blogis peab olema Paavo, mitte T- tähega algav nimi.

      Vt ka Dagmar Lambi raamatut “Kortermaja”, seal on meie lugu sees ;) Sestap Paavo.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s