Coffe in the jar with diamonds

Jep, kell on 5:58. Ehk mu tavapärane ärkamisaeg kell 6:30 on nihkunud tund aega varasemaks ja võibolla nii ongi hea, sest hommikud on rahulikumad ja päike paistab Pelgulinna katuse peale. Lõpuks, LÕPUKS on paaris kohas näha mingeidki sooja ilminguid… ma olin sellest vahepealsest hallollusest nii väsinud, et lihtsalt käisin ja ropendasin valjult. Tsenseerimata.

Eile seisin ja ootasin Prootoni trenniviimiseks trolli nr 9. Mööda sõitis buss sildiga “Keskuse”. Teine. Kolmaski, enne kui ma ära tabasin, et trollid meil siin enam ei käi ja just selle sama bussi peale mul minna tulebki. Jõudsin peaaegu õigel ajal lasteaeda, aga otsustasin siiski takso võta, et trennitormamine hinge seest ei sööks. No ja kuskil Kristiine keskuse kandis teatas laps, et tal jooksis täna ninast verd ja üleüldse on paha olla… nii et tulime korraks koju lihtsalt, et saaks taksosõidu eest maksta ja siis transasin lapse Nõmmele.

Ei, ilus on see elu.

Märkan Prootoni rinnas sinilillemärki.
“Oh, kust sa selle said?”
“Me käisime issiga Kersti Kaljulaiul külas. Ta kinkis.”
Mu kulmud tõusevad pealaele, lisandub täpsustus.
“Aga issi ei mäleta seda. Ära tema käest üle küsi.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s