Minu inimesed

Üks teema kratsib juba tükk aega kuklas. Võibolla on see ühiskonnaline probleem, ilmselt pole ma isegi patust päris puhas, aga mind väga väga häirib see, kuidas kõigil on kogu aeg nii kiire, et kokku saada pole aega. Ma võin mitu aastat teha ettepanekuid, et tule külla – tulen külla – lähme välja – lähme jooksma – lähme lastega loomaaeda, aga lõpuks väsin mina ka ära ja tekib tunne, et kui ma ise ei pressi, siis ei juhtu midagi.

Facebookis on umbes sama. Tegin väikese katse ja vaatasin, et kui palju inimesi alustab minuga vestlust, kui ma ise initsiatiivi üles ei näita. Üks. Ja seegi peamiselt praktilistel tööalastel põhjustel.

Jah, ühest küljest on kõik fain – mul on mingisugune pinutäis tuttavaid, kellega ma võin käia siin ja seal. Mul on vähemalt üks hea sõber, kes on minu kõrval olnud eluaeg. Ja Tanel on selline elukaaslane, kelle kohta ma saan täiesti raudkinldalt väita, et me oleme väga head sõbrad. Aga sellist inimest, kellega ma saaks igapäevaseid pisiasju jagada ja kes minuga igas (või peaaegu igas) vaimses mõttes samal tasandil oleks ja kellega saaksid lapsed koos mängida ja kellega saaks veini juua ka rääkida ka mõnest intelligentsemast teemast, seda ei ole. See kadus mul eelmisel aastal ära ja ma pole leidnud asendust, kuigi sundpuhkus mõnest inimesest tõi mu ellu tagasi mõned teised, aga lõpuks ikkagi on kõigil kogu aeg nii kiire.

Ja minul kooli, töö ja kahe lapse kõrvalt ei ole siis kiire või? Ikka on, aga kui keegi tahab spontaanselt kokku saada ja mul just tõesti ei ole taevas alla kukkumas, siis olen ma alati nõus rattale hüppama ja tulema. Ainult, et keegi ei taha.

Advertisements

5 thoughts on “Minu inimesed

  1. flameblood ütles:

    Mina otsisin su üles, kui viimati Tallinnas käisin, GPSiga ja puha! :) Ja kuigi sul oli parajasti töö mõttes taevas kaela kukkumas, siis me jõime kohvi ikkagi ja oli tore :*

  2. Maali ütles:

    Tead, sellega on natuke ka nii, et sõltub sellest, millist kuvandit sa ise endast lood – kui sa räägid peamiselt sellest, kuidas sul on hirmus kiire ja tähtajad ja lapsed ja sada tegemist ja miljon häda, siis tundub kuidagi ebatõenäoline, et sa võiksid veel kellegagi suhtlemiseks aega leida. Eks ma ise samamoodi – vahepeal sina ikka ütlesid paar sõna, nüüd pole üldse kedagi. Kui ise ei torgi, eeldavad kõik, et ei tohi :) Mingisugune ühiskonna paradoks – et kõik on koguaeg nii connected, et reaalne ühenduse võtmine tundub mingite piiride ületusena.

    Mina julgen spontaanselt kellegi audientsi paluda ainult juhul, kui ta on väga selgelt väitnud, et temalt võib seda küsida. Muidu tuleb vastuseks ju ainult see, kui kiire on ja sada häda ja miljon tegemist… ja no mis ma siis ikka. Seda juttu võin ise ka endale rääkida.

    Also, kuidas käiakse inimestel külas? Harilikult keegi ju ei kutsu. Kas oleks OK ise ennast kutsuda? Või kuidas see käib?

  3. Inksu ütles:

    oh ma tean mida sa tunned :) Mul poleks isegi mobiili vaja kui meest poleks kes helistaks :P Nu vahel harva keegi teine ka helistab aga jah. eks vahel saab külas käidud aga enamuse ajast kodus või käin lapsega kusgil :D
    Ja siis loengi sinu blogi ja mõtlen et oh kuidas ma sind mõistan :) Nu nii minu inimene :) Koliks sa aind Tartu tagasi tuleks kohvitaks ja jooks veini sinuga :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s