Sukad nurka

Avasin Postimehe ja tõmbasin endale hommikuveinikohvi kurku: Marin viskab sukad nurka. Mis ma nüüd teen, kui eesti ajakirjandusest selline vaheda sule ja mõnusa huumoriga eit ära kaob, ah?

Kuigi sule nurka viskamisest olen ma isegi mõelnud. Ammu juba, sest mul on tunne, et viimase aasta sündmused on mind ikkagi mõjutanud nii, et ma lihtsalt enam ei oska kirjutada siiralt, südamest ja nii, et mu mõte läbi tuleks. Keegi haarab mingist otsast kinni, siis hakkab pall teistpidi veerema ja käi ja seleta ja õigusta siis, et ei – ma ei mõelnud seda üldse nii. Samas, kui ma seesmiselt tunnen, et ma olen ainult loll paks jõehobu, kes on Jäneseurgu kinni jäänud ja üldse ei saa enam aru, kas tahaks edasi või tahaks tagasi või on siingi piisavalt hea, siis pole ime, et see ka kirjasõnas läbi kumab.

Põhimõtteliselt ei ole see isegi depressioon, sest depressiooni ma tunnen, vaid lihtsalt mingine pidev närviline vastuvoolu ujumine. Mul on tunne, et ma teen midagi valesti aga ma ei saa absoluutselt aru, mis see on ja paljud soovitused on kas äärmiselt jaburad või teevad mu enesetunde veelgi kehvemaks. Noh, kujutage ette, et… mul on kursaõde. Kui ma temaga koos lähen teise linna otsa loengusse, siis jõuame sinna 35 minutiga – saan temaga bussipeatuses kokku, hops ja ongi buss ees, läheme vahepeatuses maha, uus buss sõidab ette, jõuame kokkulepitud kohta, uksed on lahti ja kohe tuleb lift. All good.

Kui ma sama marsuuti läbin üksinda, siis läheb üks buss nina alt minema, teine jääb 20 minutit hiljaks, raudselt sajab paduvihma ja mina olen riietatud kuiva ilma jaoks, jään maha teisest bussist, jään 15 minutit hiljaks, uksed on juba lukus, valvur laseb mu sisse ja palub esitada dokumendi (mis mul on loomulikult koju jäänud) ja tagatipuks jään ma lifti kinni. See oli nüüd utreeritud näide, eks, aga viimasel ajal mul asjad üldse ei suju. Samas ma kõrvalt näen, et teistel nagu sujub. Ja siis ma istun siin, üdini väsinud ja kopp on ees ja loen teiste ideaalsest elust ja kui ma kellelegi ütlen, et mul ei lähe hästi, siis peetakse loeng a) aafrikas lapsed nälgivad, b) mõtle positiivselt ja c) miks sa siis midagi EI TEE.

Ma olen selle midagi tegemisega küsinud nõu nii mitmetelt inimestelt, sh litsentseeritud terapeutodelt ja keegi ei oska mulle midagi päriselt soovitada. Ühine nõuanne on ainult see, et midagi peab tegema. Aga ma ei taha enam mitte midagi teha. Ma tahan voodis vedeleda, veini juua ja Mentalisti vaadata, kuigi see ilmselgelt pole jätkusuutlik plaan. Ja kui ma siis võtan midagi kätte ja päriselt teen, näiteks ühte kodutööd närisin ma lõpuks kolm päeva, siis selle eest saan ma ainult kritiseerida ja mitte kunagi kiita. Mis mul üldse hästi välja tuleb peale virisemise?

Jättes nüüd mainimata selle, et tegelikult ma tahtsin ühe ebatäpsuse ära klaarida ja nüüd olen jälle terve A4 täis virisenud.

 

Advertisements

One thought on “Sukad nurka

  1. kuidas kasvatada inimest ütles:

    See sind küllap ei lohuta, aga lisaks iseendale olen ma viimasel ajal kuulnud nii paljudelt sedasama mõtet, et midagi on viltu, midagi peaks tegema, aga mida ja kuidas ning üldse elu on nõme ja tahaks lihtsalt teki all mingit seriaali vaadata. Ma ise tunnen ka nii – et kui ma teen, siis lähevad asjad hoopis teises suunas ja kui ei tee, siis on jälle paha.

    Halb aastaseis vist…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s