One more light

Täna oli nii tihe päev, et alles nüüd õhtul kui lapsed voodis oli mahti Taavile küünal põlema panna.

 

Kas kaks aastat hiljem on lihtsam?

Muidugi. See esimeste nädalate valu on ilmselt kõige intensiivsem asi, mis ma üldse olen läbi elanud. Nüüd on lihtsalt need hetkitised mõtted, et oh – oleks Taavi… siin, jah. Aga neid ikka on. Ma ei saa öelda, et neid on iga päev, aga kindlasti mõtlen ma talle rohkem kui kord nädalas.

Oleks ma tol korral poeukse ees teadnud, et see on hüvastijätt on viimane, küllap ma oleks siis öelnud midagi rohkemat, kui meie klassikalise “kui näeme, siis teeme”. Aga ei teadnud ju.

Who cares if one more light goes out in a sky of a million stars?
Well I do.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s