Reede 13

/me istub mõtlikult köögilaua taga ja joob viskit/

Tänane päev algas juba eilse päevaga, kui päevakorras oli lapsearst ja kassiarst. Kopeerin Facebookist:

Kell kaheksa hommikul. Olen mina jumalakeeli lubanud oma kallile lapsele, et saatekirja saamiseks ei tehta talle mitte ühtegi vereproovi. Well, guess again – veeniverd on siiski vaja. Resultaat: perearstikeskuse põrandal on hüsteeriliselt väänlev ja nuttev laps, keda ei suuda lohutada ei mina, arst, ega kolm pereõde. Koostöös saame vere lõpuks siiski kätte.

Kell kaks päeval. Fordil puhastatakse ära kõrvad ja silmad, vaadatakse hambaid ja antakse ussirohtu. Kass rabeleb nagu kass muiste, aga mis on minu ainus mõte?

“Jumal tänatud, et Fordi on 20 kilo kergem, kui Kratt.”

Noh, päev jätkus sellega, et olin mina pannud käima pesumasina ja läinud Prootonit trenni viima, kui helistas paanikas Kratt – ukse taga on naaber, kes ütleb, et tal uputab. Olgu etteruttavalt öeldud, et naabrit senini tabada pole õnnestunud ja tema kodus olev täisealine poeg väidab, et kõik on ok. Igatahes panin ma selle ööpäeva seisnud masina nüüd tööle.

Tanel ei plaaninud ööd kodus veeta, mistõttu oli mul vaja lahendada logistiline perse: kuidas saada Prooton lasteaeda ja jõuda kella kaheksaks ise tööle. Prooton nuias end tööle kaasa, mis põhimõtteliselt on lubatud aga siiski ei kasutaks ma seda võimalust heameelega iganädalaselt aga noh, las siis olla. Vahepeal saatis sõnumi vanaema, et teda homme kodus pole ja ta võtab Krati trennikoti kooli kaasa. Et las Kratt siis tuleb pärast aktust korraks koju ja läheb kodunt trenni. Noh, laps telefoni teel hääljuhtimisel, eks ole.

Tõusen mina siis kenasti kuuskolmkümmend, teen mannaputru, mõlemad lapsed söövad, selline mõnus idüll. Seitse viisteist käsutan Prootoni riietuma, uksest peame välja astuma 7:30.

7:30 teatab Prooton, et tema ei taha minuga tööle kaasa tulla. Tahab oma lasteaeda.

bang-head-against-brick-wall

Hingan, mediteerin. Räägin Prootoni nõusse, et lähme ikka minu tööle, aga tõukerattaga. Kell 8:04 lükkan ratta rattakuuri sisse ja avastan, et üks ema on oma lapsega juba ukse taga. Nunnukas õnneks magab, platseerime magava nunnuka voodisse ja tööpäev algab. Kell 8:30 vaatan ehmatusega kella ja meenub, et pidin kell kaheksa Kratile helistama ja ta uksest välja saatma. Laps võtab õnneks kohe toru ja saab minema.

Kell 11 heliseb telefon.
“Emme, mulle meenus just, et R-l on sünnipäev aga mul on kutse kotis ja kott on kodus!”
“Kas see sünnipäev on täna?”
“Jaa!”

bang-head-against-brick-wall

Täna pidime kohe pärast minu tööpäeva lõppu maale sõitma aga noh, kui sünnipäev siis sünnipäev. Instrueerin last, et ta võtaks vanaema käest trenniasjad, sõidaks koju, otsiks kotist kutse ja saadaks mulle sõnumi infoga, mis kell ja kus olla.

“Aga ma ei taha koju minna! Ma tahtsin raamatukogus olla ja siit otse trenni minna!”
“No aga sünnipäevale tahad minna?”
“Jaa.”
“Siis sa pead koju minema ja kutset vaat…”

Poiss viskab toru hargile, rohkem telefoni ei võta.

bang-head-against-brick-wall

Mõne aja pärast teeb telefon tirlimpsti ja selgub, et kellelgi koolikaaslastest oli kutse kotis olnud. Poiss tahab ikka jääda kooli raamatukokku, lasen tal siis olla. Mind you, kogu see aeg olen ma tegelikult tööl ja tahaks nagu, well, teha tööd. Kell 14 helistan, et käskida trenni minna. Poiss ei võta toru. Ei võta toru ka kell 14:05, ega 14:10 ega 14:15. Küsin Allanilt, helistan vanaemale. Ei midagi. Helistan kooli raamatukokku.

“Ei, mina teda pole küll siin täna näinud.”

bang-head-against-brick-wall

No olgu. Mis mul muud teha on kui oodata ja loota. Kell mingi helistab poiss, et tal on nüüd trenn läbi – kas ta läheb vanaema juurde?
“Miks sinna?”
“No mul on ju kott seal.”
“Ei, sul ei ole kott seal. Sa läksid ju koolist trenni.”
“On küll, ma viisin koti sinna!”

bang-head-against-brick-wall

Mis ma ikka vaidlen eks. Sel hetkel kui ta helistas, et “aga mu kotti ei ole vanaema juures, äkki on koolis” ma juba naersin. Või noh, osa minust naeris. Teine osa minust tahtis viskit juua ja ööseks endale armuke otsida. Viimane kõne teatas et: “Tead emme, mu kotti ikka polnud vanaema juures, see on ju kodus!” Selle peale ütlesin ma “ahah” ja elan nüüd edasi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s