know you inside and out

mina: ma ei teagi nüüd, kas ma tahan magada või keppida
tema: magada. häälest on tunda.

Ja nii oligi meil suurepärane deit – jäime kell 21 üksteise kaisus magama ja ülejäänud maailmast oli täiesti, täiesti pohhui.

Ühtlasi, lugu kummitab.

Advertisements

Ladu

Seoses sügise saabumisega (ja, andke andeks, ilmad on juba sügiseselt karged ning ööd pimedad) on tekkinud tarvidus üles otsida soojemad riided. Seega meenutab meie kodu hetkel pigem mingit poolenisti unarusse jäetud laohoonet, kus ma viimased kaks päeva kaevanud olen.

On riidekappidest välja kistud riided, mille osas ma veel seisukohta ei oma.

On Prootonile liiga väikesed riided, mis ootavad järgmise neiu omaks saamist.

On Kratile liiga väikesed riided, mis ootavad järgmise noormehe omaks saamist.

On sellised väikseks jäänud riided, mis enam minu kaudu kellegi omaks ei saa, aga leiavad koha uuskasutuses.

On ka selliseid riideid, mis lähevad selgelt prügisse.

On riided, mis ma olen enda salakapist välja korjanud, et Prootoni kappi tõsta.

On riided, mis on Prootonile niivõrd suured, et lähevad veel ühe neiu kasutusse.

On elemente, mida minul on hulgi, aga mida tuleb lastele issi juurde juurde viia.

Ja siis on veel sügistalvised riided, mütsid-sallid, jalanõud…

Pirnipuu

Tants ümber toidulaua. Kratt näeb, kuidas ma panen söögi sisse sibulat ja porgandit:
“Sa tahad, et ma surnuks nälgiks! Sa üritad mind lastekodusse saata!”
Stseen 20 minutit hiljem:
“Ah, need on hoopis nuudlid? Miks sa ei öelnud!”
Veel kaks minutit hiljem: “Need ei maitse mulle. Need pole armastusega tehtud.”
Veel kaks minutit hiljem tuleb Kratt, kahvel käes ja sööb panni tühjaks.

*

“Emme. Sa hakkad vanaks jääma. Sul on juba… üks… kaks… kolm… VIIS kortsu. Aga ära muretse, need on väikesed.”

*

Möödume kapsapõllust. Mina:
“Ma pole kunagi näinud nii palju kapsaid.”
“Jah, mõtle kui palju hapukapsast sellest saaks või…”
“…või seda kapsahautist, mis sul senini (kaks nädalat – toim.) töö juures külmkapis on?”
Tanel kogub end kaks sekundit.
“Siil, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled õel?”
Hääl tagaistmelt: “Minu emme ei ole õel, minu emme on täitsa kena! Isegi mu sõbrad on seda öelnud!”

*

“Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan vanaema juurde puhkama.”
“Puhkama? Pärast nelja päeva puhkust?”
“See pole olnud puhkus! Ainult pikad autosõidud. Mul on jalad jumala krampis!”

*

Põrnikas selgitab Nerfipesas juhtunut:
“Alguses olime passiivsed ja siis lõpus muutusime agressiivseks. Umbes nagu Eesti esimeses maailmasõjas.”

*

Helistab Prooton.
“Emme, mul on hea uudis ja halb uudis. Kumba sa enne kuulda tahad?”
“Alusta halvast.”
“Ma uppusin korraks natukene ära…”
“…”
“… aga ma oskan nüüd ilma kätisteta ujuda!”

*

Vestlused lemmiklooma teemal jätkuvad.
Kratt: “Aga miks me ei võiks võtta kuningkobrat?”
Mina: “Mulle ei meeldi maod. Ega ussid. Isegi vihmaussid mitte. Noh, ütleme siis, et ühtegi roomavat elukat meie majja ei tule.”
Kratt: “Isegi mitte beebit? Nemad ju ka roomavad.”